Objekt nimega 2014 MU69 on nii kaugel, et New Horizons jõuab sinna alles aastal 2019. Keeruka vaatlusoperatsiooni käigus said NASA teadlased kaugest taevakivist hiljuti aga esimese häguse pildi, kirjutab Popular Science.
Vaata: NASA sai esmakordselt pildile kosmosemissioonide kaugeima uurimisobjekti
Pühapäeval leidis Argentiinas Comodoro Rivadavia linnas ülitäpselt koordineeritud operatsioon, mille tähtsust ei oleks teadmatu pealtvaataja tõenäoselt ära arvata osanudki. Tänavatele oli kogunenud 24 suurt kaasaskantavat teleskoopi, neid ümbritses 60 teadlast ja veelgi kaugemal olid oma koha sisse võtnud veoautod, mille abil võimsaid kiikreid tuule eest varjati.
Korraga kustusid kõik linna tänavalaternad ning tähevaatlus võis alata. Kõik tänavale paigutatud teleskoobid olid suunatud ühele punktile taevalaotuses. Teadlaste lootus – saada pildile moment, mil avakosmost uuriva kosmosemissiooni New Horizons järgmiseks sihtkohaks määratud taevakivi 2014 MU69 tähe eest mööda lendab ja täht seetõttu hetkeks tuhmub.
2014 MU69 liigitub astronoomilises mõttes klassikaliseks külmaks Kuiperi vöö objektiks. Võrreldes kääbusplaneet Pluutoga, mida New Horizons viimati uuris, asub MU69 aga 1,6 miljardit kilomeetrit Maast kaugemal.
Teadlased arvavad, et tegemist on Päikesesüsteemi algusaegadest pärineva kehaga ning umbes sellega meie teadmine selle müstilise kehaga piirdubki. Me ei tea tema kuju ega suurust, küll aga teame tänu Hubble’i kosmoseteleskoobi vaatlustele tema orbiiti.
Tänu orbiidi teadaolemisele oligi teadlastele võimalik arvutada välja, millal MU69 mõne tugevama tähe eest mööda lendab. Pühapäeval toimunud vaatlus oli vaid üks kolmest juunis ja juulis toimunud sarnasest üritusest. Seni ei olnud rahuldavaid pilte aga saadud.
Erinevalt varasematest oli viimane vaatlus aga kõige edukam – tähevalguse hetkelise kustumise suutsid saavutada viis teleskoopi 24st, mis on parem tulemus kui teadlased isegi oodata oskasid.
Tähe eest möödumisel tekkiva hetkelise tähe «kustumise» põhjal saavad teadlased arvutada välja näiteks MU69 suuruse ja ka selle, ega teda ümbritse New Horizonsit potentsiaalselt ohustavaid objekte nagu kuud või rõngad. Arvutustega läheb küll omajagu aega, kuid saadava info põhjal saab juba välja hakata korrigeerima New Horizonsi lennu trajektoori või ka seda, kuidas kasutada uurimisaluse pardakaameraid. Nii tõuseb märkimisväärselt ka tõenäosus saada pilt kaugeimalt kosmiliselt kehalt, milleni inimkond kunagi uurimisseadmeid saatnud on.