Mesilased tapnud putukamürgil on keemiarelv sariiniga analoogne mõju

Surnud mesilased. Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

Mida teevad oma «ohvritega» viimasel ajal tähelepanu pälvinud taimekaitsevahendid?

Avalikkuse tähelepanu alla tõusnud taimekaitsevahendeid, õigemini nende toimeaineid, on Põllumajandusameti andmetel juba ligi 150, need jagunevad omakorda erinevatesse klassidesse nagu umbrohumürgid, putukamürgid, kasvuregulaatorid, fungitsiidid jne.

Viimasel ajal tähelepanu pälvinud skandaalide keskmes on taimekaitsevahend glüfosaat, mida Edelaraudtee hooldustööde käigus raudteede ümbrusesse pritsib. Täna Maaeluministeeriumis ministri ja ametnike kohtumisel selgus, et laboriproovidest tuli mesilaste massilise suremise peamise süüdlasena välja aga putukamürk dimetoaat.

Glüfosaat on põllumajanduskeemia kontserni Monsanto poolt välja töötatud ühend, mida firma turustas kuni 2000. aastani kaubamärgi Roundup nime all. See ühend siseneb taime kudedesse lehtede kaudu ja levib kiiresti kasvupiirkondadesse, kus takistab kasvuks vajalike aminohapete sünteesi ja põhjustab nii taime surma. Lehtede kaudu taime sisenemise tõttu toimib glüfosaat vaid juba kasvavate taimede puhul ja nii kasutataksegi seda peamiselt külvieelse umbrohtude tapmise otstarbel – külvi järel kasutades tapaks see ka vilja. Spetsiaalsete mürgile immuunsete GMO-taimede kasvatamise puhul on võimalik ka kasvavate taimede pritsimine.

Vastuoluline on glüfosaat olnud oma leiutamisest saadik, kuna selle lagunemine keskkonnas võib sõltuvalt kliimaoludest ja mulla koostisest võtta aega päevadest kuni mitme aastaga ja nii võib see tappa ka palju enam kui algselt plaanis oli. Samuti on olnud palju juttu ühendi võimalikust kantserogeensest mõjust.

Viimase väite kohta on hiljuti valminud ka Euroopa Toiduohutusameti ja Euroopa Kemikaalideameti ühine aruanne, mille kohaselt ei ole aine inimesele ohtlik ja seda ei tohiks ametlikul tasemel ka kantserogeenina määratleda. Ülevaate autorite sõnul on üks glüfosaadi inimtervist ohustava mõju väidete põhjustest, et varasemates hinnangutes on pandud ühte patta müügil olevad taimekaitsevahendid ja nende toimeained. Konkreetsete kasutatavate ainete mõju pärines neile lisatud ühenditest.

2015. aastal ajakirjas Journal of Economic Entomology ilmunud uuringus selgus, et ainel ei ole kuigi suurt mõju ka putukatele – testides ei tapnud need praktiliselt ühtegi putukat.

Dimetoaat on 1950. aastatest pärit putukamürk, mille patenteeris keemiafirma American Cyanamid. Sarnaselt keemiarelvana tuntud sariiniga seisneb tema toime keha näärmete ja lihaste talitlust reguleeriva neurotransmitteri atsetüülkoliini esteraasi välja lülitamises. Tappev toime tuleb esile nii keha kokkupuutel ainega kui ka selle sisse söömise või hingamise korral. Mürk levib kiiresti ka taimede kudedes, kuid ei ole neile toksiline. Küll aga on ta seda taimi söövatele loomadele.

Cornelli Ülikooli andmetel on tegemist lindudele väga mürgise ühendiga, kuna linnud seedivad seda oluliselt aeglasemalt. Samamoodi on ta ohtlik kaladele ja selgrootutele.

Õnneks on dimetoaadi näol tegemist looduses küllaltki kiiresti laguneva ainega. Mullas kaob pool tema massist juba nelja kuni 16 päevaga, vees ta ei setti ega akumuleeru elusorganismide kudedesse.

Kui putukad – metsikud liigid või mesilased – valel ajal vales kohas on ja sellega kokku puutuvad, saab neile siiski osaks sama saatus, mis Süürias sariinirünnaku alla sattunud inimestele.

Statistikaameti andmetel kasutati dimoetoaati Eestis 2015. aastal 8,5 tonni, glüfosaati aga 131 tonni.