Hiigelmeteoriidid, supernoovad ja gammapursked - see väike loom elab üle kõik peale Päikese plahvatuse

Kaur Maran
, Atlase vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mikroskoopilised loimurid elavad üle kõik peale Päikese plahvatuse, selgub värskest uuringust.
Mikroskoopilised loimurid elavad üle kõik peale Päikese plahvatuse, selgub värskest uuringust. Foto: Sinclair Stammers/AFP

Loimurid on tuntud kui kõige vastupidavamad loomad Maa peal. Harvardi ja Oxfordi Ülikooli teadlaste värske uuring näitab, et neile võib saatuslikuks saada vaid Päikese hävimisega kaasnev katastroof.

Suurem osa senistest katastroofiliste kosmiliste sündmuste uuringutest on keskendunud küsimusele, et mis võiks saada asteroidilöögi, supernoova või gammakiirte pursete korral inimkonnast. Nagu arvata võib, ei oleks meil selliste sündmuste puhul erilist lootust ellu jääda. Kuidas käiks selliste sündmuste korral aga Maa vastupidavaimate loomade, mikroskoopiliste loimurite ehk tardigraadide käsi?

Loimur ehk tardigraad. Foto: HO / AFP / Scanpix
Loimur ehk tardigraad. Foto: HO / AFP / Scanpix Foto: HO/AFP/Scanpix

Tardigraadide näol on tegemist omapäraste kaheksa «jalaga» loomadega, kelle puhul on juba ammu teada, et nende hävitamine on väga, väga keeruline. Need väikesed loomakesed suudavad üle elada kõige ekstreemsemaid tingimusi, mida me ette kujutada suudame.

Näiteks on varasemad uuringud näidanud, et neil ei ole probleemi ei absoluutse nulli lähedaste, ega ka 150-kraadiste temperatuuride, süvaookeani rõhu ega ka avakosmose vaakumiga. Lisaks suudavad nad üle elada mitukümmend aastat ilma toidu ega veeta.

Tõenäoselt ei saaks neile seetõttu saatuslikuks tuumasõda ega pea ükski inimkonnale hävituslik astronoomiline katastroof. Vastavalt Harvardi Ülikooli astrofüüsik Avi Loebi arvutustele peaks miski nende hävitamiseks aurustama ära kogu vee Maal – ka vesikarude nime all tuntud loimuritele on vee vähenegi olemasolu pikas perspektiivis siiski vajalik.

Et teha kindlaks, mis suudaks Maale sellist mõju avaldada, arvutasid Loeb ja kolleegid läbi, kui tugevad peaksid olema asteroiditabamused, supernoovad ja gamma-kiirguse pursked, et sisendada ookeanidesse nende kuivatamiseks piisavalt energiat.

Tuli välja, et selleks piisavalt suuri asteroide on Päikesesüsteemis 19, millest ühegi puhul ei ole karta kokkupõrget Maaga. Massiivse tähe plahvatusel tekkiv supernoova peaks vee kuivatamiseks asuma Maast 0,13 valgusaasta kaugusel, lähimat piisavalt suurt tähte eraldab meist aga 147 valgusaastat. Erakordselt võimsate supernoovade või tähtede kokkupõrgete tagajärjel tekkivad gammakiirte pursked on aga nii haruldased, et nende loimurite hävitamise tõenäosuseks hindavad teadlased 1-3 miljardist.

Ometigi ei suuda ka Maa kõige vastupidavamad olendid igavesti surma vältida. Nimelt näitavad arvutused, et «juba» 7 miljardi aasta pärast plahvatab ka Päike, muundudes punaseks hiiglaseks. Tõenäoselt kaasneb sellise arenguga ka Maa sulamine ühes vee ja ka loimuritega. Seniks aga näib, et miski ei takista neid väikseid ja veidraid loomi edasi elamast.

Loimurite vastupidavust kirjeldav teadusrtikkel ilmus ajakirjas Scientific Reports.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles