Uuring seab kahtluse Lihavõttesaare tsivilisatsiooni enesehävitamise

Lihavõttesaare kuulsad inimnäod. Värske uuring näiab jällegi, et tõenäoselt ei saanud nende püstitamine saarel elanud tsivilisatsioonile siiski saatuslikuks. Foto: imago/imagebroker/Scanpix

Vaidlus Lihavõttesaare kunagiste elanike saatuse üle ei ole kaugeltki lõppenud. Värske uuring valab veel õli tulle.

Lihavõttesaare ehk seal elanud polüneeslaste keeles Rapa Nui on üks kuulsamatest näidetest, mida on kasutatud inimeste keskkonnamõjude potentsiaalse katastroofilisuse illustreerimiseks.

Kui kapten Cook 1774. aastal saartele jõudis, oli sealne rahvastik veel küllaltki arvukas, kuid 1860ndateks aastateks oli see aegamööda oluliselt kahanenud ja aastaks 1982 oli kunagisest tsivilisatsioonist alles vaid ligi 2000 inimest ning saare kuulsaimad mälestised, hiiglaslikud inimkujud seisid keset poolsurnud maastikku.

Kuulus teooria Rapa Nui elanike saatuse kohta on, et kunagi kogu saart katnud metsad hävisid elanike religioossete kommete, ennekõike hiiglaslike kujude püstitamise käigus. Ilma puudeta ei saanud elanikud aga enam kanuusid ehitada ega ka kalal käia. Tagajärjel aga muutus ka toitumine, mistõttu hakati sööma kanu, rotte ja põllumajandussaadusi. See omakorda viis põllumaade vaesumise ja lõpuks ka inimeste näljasurmani.

Nõndanimetatud ökotsiidi teooriat on korduvalt kasutatud, kuna Lihavõttesaar ja selle elanikud on ideaalne kujund kogu Maa ja inimkonna kohta – tegemist on kaugeima polüneeslaste poolt asustatud saarega ning samamoodi nagu inimkonnal ei ole keskkonna hävitamise puhul kuhugi põgeneda, ei olnud seda ka saare elanikel.

Sellesse teooriasse on juba varasemadki uuringud mõrasid löönud, kuid värskes ajakirjas American Journal of Physical Anthropology avaldatud artiklis näitavad Bristoli Ülikooli teadlased, et saarlaste toitumine oli siiski väga erinev sellest, mida väidab nn ökotsiidi teooria.

Nimelt näitab saartelt leitud inimjäänuste isotoopilise koostise analüüs, et saareelanikud sõid mereande ja maismaa saadusi pea samades kogustes. Nimelt jätab toitumine oma jälje inimeste luude isotoopsesse koostisse. Uuringu käigus analüüsitigi läbi inimluud, millest vanim pärines aastast 1400 pKr, uusimad aga 20. sajandi 80ndatest aastatest.

«Kõigele lisaks avastasime, et põllukultuure istutati tõenäoselt saagikuse parandamiseks spetsiaalselt töödeldud ja kujundatud muldadesse,» ütles uuringut juhtinud Catrine Jarman Bristoli Ülikooli antropoloogia ja arheoloogia osakonnast.

Asjaolu, et Lihavõttesaarel söödi rohkem kala kui seni arvatud, ei ole uuringu autorite hinnangul kuigi üllatav. Küll aga on seda analüüsist välja tulnud maaharimise viisid. Nimelt näitab see, et inimesed kohanesid muutunud oludele ja halveneva kvaliteediga pinnasest väetamise ja erinevate maaviljeluspraktikate abil siiski vajalikku toitu kätte saada. Teadlased näevad selles märkimisväärset keskkonnateadlikkust ja hoolitsust muutuva keskkonna tingimustes.

Varasemad uuringud on näidanud, et tõenäoselt ei olnud saart kunagi katnud metsade hävimise taga otseselt inimese käsi, vaid hoopis inimestega kaasa tulnud rotid, kes hävitasid seal kõrgunud puude noortaimi ja seemneid. Kahtlemata oli oma mõju ka sihilikul raiumisel, aga üldiselt hinnatakse täna olulisemaks siiski inimkaaslejate mõju.

Uuring ilmus ajakirjas American Journal of Physical Anthropology.