:format(webp)/nginx/o/2017/07/12/6885111t1hc27f.jpg)
Larseni šelfiliustikust eraldunud jäämass on pindalalt enam kui kaks korda suurem kui Saaremaa.
Antarktika küljest murdus Saaremaast üle kahe korra suurem jäämägi (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba ligi aasta on Lõunapooluse uurijate pilk olnud fikseeritud Larsen C šelfiliustikust aegamööda lahti murduvale osale. Irduva tüki ja liustiku põhikeha vahel on mõra arenenud juba aastakümneid. Viimati kirjutas Postimees sellest juuni alguses, mil prognoosid näitasid, et lõplik lahtimurdumine peaks toimuma juba mõne kuu pärast.
/nginx/o/2017/07/12/6885113t1haf3a.jpg)
Täna teatas BBC, et lõhe on läbistanud viimase jäämäge liustiku küljes hoidnud jääosa ning nüüd asub Larsen C’st murdunud jäämass aegamööda avamere poole triivima. Sündmuse kinnitus pärines NASA satelliidilt MODIS.
Breaking news! The iceberg has fully detached from Larsen C - more details to follow soon pic.twitter.com/pdSxDuAGjR
— Project MIDAS (@MIDASOnIce) July 12, 2017
Jäämägi on ligi 200 meetri paksune jääkiht pindalaga 6000 ruutkilomeetrit. Selle kaaluks on hinnatud koguni veerand triljonit tonni. Võrdluseks – Saaremaa pindala on vaid 2673 ruutkilomeetrit ja Eesti suurima maakonna Pärnumaa oma 4807 ruutkilomeetrit. Nagu kirjutab New Scientist, saab see endale tõenäoselt nimeks A68.
Hiiglaslike mõõtmete tõttu ei hakka jäämägi kindlasti liikuma kuigi suurtel kiirustel, kuid hoovuste ja tuulte koosmõjul võib ta aegamööda triivida Antarktikast põhja pool asuvatele laevateedele ning seal probleeme tekitada.
Kindlalt esikümnes
Teadaolevalt suurima jäämäe tiitlile tekkinu pretendeerida ei saa, küll aga on ta kindlalt suurimate edetabeli esikümnes. Kõigi aegade suurima teadaoleva jäämäe tiitel kuulub nimelt 2000. aastal Rossi šelfiliustikust eraldunud B-15’le, mille pindalaks oli koguni 11 000 ruutkilomeetrit. Jäämassi oli selles nii palju, et veel kuus aastat hiljem ulpisid selle tükid Uus-Meremaa läheduses.
1956. aastal teatas USA mereväe jäälõhkuja ka veelgi suurema, 32 000 ruutkilomeetri suuruse ujuva jäämassi leidmisest, kuid ilma satelliiditehnoloogiata ei olnud tollal võimalik seda täpselt üle mõõta.
1986. aastal murdus ka Larseni šelfiliustikust suurem, 9000-ruutkilomeetrise läbimõõduga jäämägi.
Larsen C seekordne eraldumine ei ole iseenesest midagi kuigi erakordset – sellised sündmused on šelfiliustike arengu loomulik lõppjärk. Merevesi surub mandrilt maha voolanud jäämassi ülespoole ning aegamööda tekivad jääs seetõttu pinged, mille tagajärjel hakkavad arenema lõhed. Lahti murdunud jäämassi kompenseerib lumesadu ja uue jää tekkimine mandri keskosas.
Samas taandub Larsen C šelfijää pindala nüüd kõige madalamale tasemel pärast viimase jääaja lõppu 11 700 aastat tagasi. Sajandivahetuse paiku eraldusid ka lähedalasuvad Larsen A ja Larsen B šelfiliustikud ning teadlaste hinnangul mängisid nende hävingus juba rolli kliimamuutused. Sellest andis märku lahtimurdumistele eelnenud jääkihtide õhenemine, mida ei ole aga ilmnenud Larsen C puhul. Pigem on siin tegemist tavalise loodusliku sündmusega.
Vaata jäämäe tekkeni viinud mõra ka sellest Briti Antarktikateenistuse avaldatud videost: