/nginx/o/2017/07/11/6881399t1hb9f3.jpg)
Kui Austraalia teadlase hinnang on õige, võib Voynichi käsikirjana tuntud müstilise teksti päritolu väljaselgitamine juba lähiaastatel teoks saada, vahendab The Guardian.
Teadlane: maailma saladuslikema muistse üriku autor oli Itaalia juudist ravitseja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Voynichi käsikiri on vanu raamatuid ja käsikirju uurivate ajaloolaste jaoks üks suurematest müsteeriumitest. Tegemist on 240 õhukesest pärgamendilehest koosneva illustreeritud tekstikogumikuga, kuid selle sisu ja päritolu on suures osas täielik saladus.
Nimelt on kogu tekst kirjutatud tundmatus tähestikus, mida krüptoloogid pole seniajani «murda» suutnud. Teksti analüüs näitab, et sümbolid paiknevad ridadel loomulikule keelele iseloomulikult ja on üles kirjutatud ilma pikema süvenemiseta, mis viitab keele ja tähestiku kasutamises vilunud kirjutaja käele. Illustratsioonid aga kujutavad lisaks ravimtaimedele nagu kanep ja oopium ka müstilisi taimi, millelaadseid botaanikud ei tunne.
/nginx/o/2017/07/11/6881409t1h3216.jpg)
Nime on käsikiri saanud poola-leedu päritolu Ameerika raamatukoguja Wilfrid Voynichi järgi, kes selle 1912. aastal endale ostis. Esimesed teated käsikirja kohta pärinevad 17. sajandist, mil see kuulus Praha alkeemik Georg Bareschile.
Aja jooksul on erinevad ajaloolased oletanud, et käsikirja autoriks võivad olla mitmed erinevad ajaloost tuntud suurkujud või ka Voynich, kes selle väidetavalt võltsis. Viimase teooria vastu räägib aga süsinik-dateerimine, millega määrati selle valmimise ajaks vahemik 1450 kuni 1520 pKr.
Nüüd aga on Austraalia päritolu haritlane ja maagiliste tekstide uurija Stephen Skinner tulnud välja käsikirja jooniste analüüsiga, mille kohaselt peab selle autor olema meile tõenäoselt tundmatu juudi soost Põhja-Itaalia ravitseja. Kõige konkreetsem selle seisukoha allikas on illustratsioonid, millel võib näha alasti naisi suplemas basseinides, millesse voolab soolikaid meenutavatest voolikutest roheline vesi.
/nginx/o/2017/07/11/6881407t1h08d8.jpg)
Skinner on nimelt veendunud, et tegemist peab olema tänapäevaseski õigeuskliku judaismi rituaalides kasutatavate mikvah’na tuntud vannidega.
«Ainsad kohad tolle aja Euroopas, kus naised oleksid niimoodi meestest eraldi vannis käinud, olid õigeusklike juutide puhastusvannid,» ütles Skinner The Guardianile. Ainsa võimaliku alternatiivina näeb ta, et joonistuste näol peab tegemist olema lihtsalt autori naljaga, milles lugejaid pikalt veetakse.
Judaismi mõjutuste teooriat toetab ka asjaolu, et joonistes ei ole ühtki viidet kristlikele sümbolitele, mis olid ometigi tol ajal kristlikus maailmas pea kohustuslikud. Isegi käsikirja kosmoloogilistes osades ei ole aga ühtegi viidet pühakutele või ristidele.
Taimede rohke kujutamine viitab Skinneri sõnul aga võimalusele, et raamatu autor pidi tundma hästi taimi. Seegi on teatud mõttes viide judaismile, kuna Vahemere-äärseid taimi tundvad juudid olid tolle aja Euroopas tihtipeale just juutide eriala.
Geograafilisele päritolule viitab Skinner hinnangul aga joonistes kujutatud arhitektuur, millesugust võib leida vaid 15. sajandi Põhja-Itaalias. Nimelt tundis ta piltide veidrates ehitistes ära ghibelline’i tüüpi kaitserajatised.
Oma teoorias on Skinner enda sõnul 85 protsenti kindel, kuigi tunnistab, et see vajab veel tõsist üle kontrollimist. Ise kavatseb ta edaspidi keskenduda just sellest perioodist pärit judaistlike tekstide uurimisele, et leida sealt vihjeid käsikirja päritolule.