Kuidas on NASA astronaudi katsed läbi ajaloo muutunud?

Astronaud Leroy Gordon Cooper Foto: Vida Press

Juuni alguses valis NASA 18 353 taotluse hulgast 12 astronauti, kes peavad läbima põhjaliku koolitusprogrammi, et saada täieõiguslikuks liikmeks.

56 aasta jooksul on kokku ainult 338 inimest saanud kanda NASA astronaudi tiitlit ning nende aastate jooksul on see protsess ka oluliselt muutunud. Selgub, et paljud tänased astronaudid ei oleks 1959. aastal katseid läbinud, vahendab History.

«Mina ei oleks saanud astronaut olla,» sõnas endine NASA astronaut dr Michael Massimino, kes on kaks korda parandanud Hubble kosmosejaama ja ühtlasi on ta esimene inimene, kes kasutas kosmoses Twitterit.

Kuigi Massiminol on põhjalik inseneri taust, ei oleks see teda kosmoselendude algusaastatel aidanud. Toona pidid kõik astronaudid olema sõjaväepiloodid, kel vähemalt 1500 lennutundi seljataga. Lisakas oleks Massimino välja jäänud ka pikkuse nõuete tõttu. Mees on 190 sentimeetrit pikk, kuid kunagi üle ei tohtinud olla ükski kandidaat pikem kui 180 sentimeetrit.

Sõjaväe piloote palgati president Dwight D. Esienhoweri initsiatiivil, sest tema arvates olid need mehed harjunud uue ja võimsa tehnoloogiaga lendamisega.

1959. aasta alguses võeti ette 508 kogenud piloodi andmed ja hakati neid läbi vaatama. Ükski tulevane astronaut ei tohtinud olla vanem kui 40, nad pidid olema läbinud testpiloodi koolituse, bakalaureusekraad ja neil pidid olema ka piloodipaberid, nende füüsiline tervis pidi olema äärmiselt hea. Pärast dokumendite läbivaatust jäid sõelale 108 kandidaati.

69 nendest meestest kutsuti pealinna Washingtoni, kus nendega viidi läbi intervjuud. Lisaks pidid nad läbima mitmed katsed, nii kirjalikud, psühholoogilised, meditsiinilised. Pärast kõige selle tegemist, valiti välja 32 meest.

Need 32 meest saadeti veelgi põhjalikumasse meditsiinilisse kontrolli. Seejärel viidi nad aeromeditsiini laborisse, kus neid pandi situatsioonidesse, mis võivad ühe kosmoselennu ajal juhtuda ja jälgiti nende füüsilist ja psüühilist reaktsiooni. Lõpuks valiti välja seitse meest: Scott Carpenter, Gordon Cooper, Virgil «Gus» Grissom, John Glenn, Wally Schirra, Alan Shepard ja Donald «Deke» Slayton.

Hiljem hakkas NASA otsima juba Kuule minejaid ja selleks muudeti veidi ka kriteeriumeid. Nüüd võisid astronaudid olla 182 sentimeetrit pikad ja neil pidi olema vaid 1000 edukat lennutundi. Neil pidi olema kõrgharidus tehnika- või bioloogiaalane kõrgharidus. Vanusepiiri langetati 35ni ja siis anti luba kandideerida ka tsiviilpilootidel ja naistel. 250 kandidaadi hulgast valiti välja üheksa meest ja nende hulgas ka Neil Armstrong.

1960ndatel aastatel tegi NASA iga aasta-kahe järel uusi üleskutseid astronautide leidmiseks ja iga kord muudeti ka kriteeriumeid. Kolmanda grupi leidmisel kaotati testpiloodi nõue, kuid see asendati kohustusliku sõjalennuki juhtimise kogemusega. Neljanda ja kuuenda grupi koostamisel otsiti pigem teadlasi, mitte piloote.

Pärast Apollo programmi lõppu 1972. aastal tekkis kümne aastane paus, kui NASA arendas edasi oma kosmoserakette. Kaheksas grupp värvati 1978. aastal, kuhu kuulus kõige enam, 35, astronauti, kelle hulgas oli ka Ühendriikide esimene naisastronaut Sally Ride, esimene afro-ameeriklane Guion Bluford ja esimene Aasia päritolu ameeriklane Ellison Onizuka.

«Süstikul oli kaks võimalust - seal olid piloodid ja missiooni spetsialistid. Pilootidel oli testpiloodi kogemus ja spetsialistid olid enamasti teadlased või insenerid. See töö ei olnud enam ainult lendamine nagu varem, nüüd tuli ka teha teaduslikke eksperimente,» sõnas Massimino.

Süstikuprogrammi lõpetamisega 2011. aastal kadus nii suur vajadus ka pilootide ja missiooni spetsialistide eristamise järele. «Ma ei näe kuidas me saaksime lõpetada sõjaväepilootide värbamise, see taust on väga oluline. Nende oskused ja teadmised on äärmiselt väärtuslikud. Sama kehtib ka teadlaste ja inseneride kohta,» rääkis MAssimino.

Pärast seda on astronautide kandidaatidele kehtestatud reeglid jäänud suurest isamaks. Uusi kandidaate otsitakse iga kahe kuni nelja aasta tagant. Kandideerijatel peab olema siiski inseneri, bioloogiateaduste, matemaatika või füüsikateaduste kõrgharidus, kuid enam ei kehti vanusepiirangut. Samuti peab neil olema vähemalt kolm aastat vastavat töökogemust või 1000 lennutundi.

Kandidaadid peavad olema ka Ühendriikide kodanikud, kuid NASA koolitab ka teisi astronaute, kes on oma riigis välja valitud. Lisaks peab astronautide nägemine olema laitmatu, kuid nad tohivad kasutada selleks prille ja nad võivad olla läbinud ka silmaoperatsioone. Vereõhk peab olema istuvas asendis väiksem kui 140/90 ja nende pikkus peab olema vähemalt 157 sentimeetrit kuid mitte rohkem kui 190,5 sentimeetrit.

Hetkest, mil avaldused saadetakse, kulub umbes kaks aastat uue rühma välja valimiseks. Selleks, et astronaudiks saada peab läbima ka mitmeid intervjuusid ja tervisekontrolle. Kõigepealt saavad nad ametinimetuseks astronaudi kandidaat ja kui nad läbivad kaks aastat kestva treeningprogrammi, mille jooksul õpivad nad sukelduma ja lendama ka T-38 lennukitega, saavad nad endale lõpuks astronaudi nimetuse.