Ohu korral põgenevad Eesti linnud Hispaania liigikaaslastest hiljem

VILJANDI, EESTI,25MAY17 Vares r Foto: Marko Saarm / Sakala

See, et linnades on oht kiskja saagiks langeda väiksem kui maal on ka üheks linnade lindude kõrge arvukuse põhjuseks, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi portaalis Linnuvaatleja.ee.

Kiskja õigeaegne märkamine ja tema eest põgenemine kulutab palju energiat, mistõttu tasub võimalusel põgenemisega viivitada. Kuna kiskjate puudumisel ei ole vaja energiat põgenemisele kulutada, peaksid linnalinnud potentsiaalse ohu korral põgenema märksa hiljem kui nende looduses elavad liigikaaslased.

Senised uuringud näitavad, et linnalinnud on tõepoolest maapiirkondades elavatest liigikaaslastest julgemad. Kuid kuivõrd on selline lindude käitumine üldistatav laiemas ulatuses ning kas erinevates piirkondades on maa- ja linnalindude põgenemise aeg sarnane või määravad seda lokaalsed eripärad, uuris rahvusvaheline teadlaskond Tartu ülikooli zooloogia osakonna doktorandi Kunter Tätte osalusel.

Varem oli teada, et põhjapoolsetes linnades seostub lindude väiksem inimpelglikkus seal elavate röövlindude madalama arvukusega ning põgenemise aeg sõltub linnu suurusest ja tema ajumahust, suuremad linnud on ohu suhtes kannatlikumad . Hiljutised uuringud aga lisasid veel ühe olulise komponendi – linnu geograafilise asukoha.

Uuringus kasutati 32 linnuliigi andmeid, mis oli kogutud 3900 kilomeetri laiuselt alalt Euroopas – Granadast Rovaniemini, sealhulgas ka Tallinnast ja selle lähiümbrusest. Lindude võimalikule ohule reageerimise uurimiseks läheneti ühtlasel kiirusel linnule ja registreeriti esmalt vahemaa, mil lind inimest märkas, ning sellejärel distants, mille korral lind inimese eest põgenes. Saadud andmete põhjal arvutati vahemaa ohu märkamisest kuni linnu tegeliku põgenemiseni.

Just seesama puhvertsoon oli käesoleva uuringu fookuses. Kui eelnevates uuringutes oli laialdaselt kasutatud linnu põgenemisvahemaad, siis just puhvertsooni kasutamine väljendab täpsemalt kohalikest oludest sõltuvat põgenemistaktikat. Näiteks on võimalik, et kui ühel puhul märkab lind ohtu juba kaugelt, kuid siiski viivitab põgenemisega, võib teistes oludes ohu märkamisele järgneda kohe põgenemine. Juhul, kui lind häirub varakult, kuid laseb kiskja suhteliselt lähedale, väheneb aeg, mil lind saab toituda. Samas kahandavad ohu hiline märkamine ja kiskja lähedale lubamine ellujäämisvõimalusi.

Läbiviidud uuringu tulemused kinnitasid eelnevaid teadmisi linnalindude kõrgema tolereerivuse kohta. Uurija lähenemise algpunkt, ohu märkamise ja põgenemise distantsid ning puhvertsoon olid linnas oluliselt lühemad kui maapiirkondades, mis viitab asjaolule, et Euroopa linnades on kisklusrisk oluliselt madalam kui maapiirkondades.

Olulise täiendusena seni olemasolevatele teadmistele selgus, et lindude ohukäitumine sõltub ka asukohast. Nimelt oli Euroopa põhjapoolsete alade maa- ja linnalindudel ohu märkamise vahemaa oluliselt lühem (ohtu märgati hiljem) kui lõunapoolsetes piirkondades; põhjapoolsete alade linnalindudel oli see vahemaa omakorda oluliselt lühem maapiirkondades elavatest liigikaaslastest, mis võib muuhulgas tähendada, et põhjapoolsete alade linnud kulutavad vähem aega ümbruse jälgimisele. Ka puhvertsoon oli maa- ja linnalindudel lühem põhjapoolsetel aladel, mis näitab, et ohtu märkavad põhjapoolsed linnud küll hiljem, kuid põgenevad kiiremini kui Euroopa lõunaosas elavad liigikaaslased.

Seega mõjutab lindude põgenemiskäitumist lisaks elukeskkonnale ka geograafiline asukoht. Senisest detailsem põgenemiskäitumise uurimine võimaldab paremini mõista, ennustada ja ennetada linnaloomastikuga seotud protsesse.

Lugu ilmus Linnuvaatleja.ee portaalis.