Põlenud luud jutustavad rääkimata lugu Eesti esiajaloost (2)

Kaur Maran
, Atlas.ee vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valged ja puhtad luud annavad alust oletuseks matusekommete kohta - on võimalik, et pärast põletust korjati luud hoolikalt tuhast kokku ja maeti kompaktselt maha.
Valged ja puhtad luud annavad alust oletuseks matusekommete kohta - on võimalik, et pärast põletust korjati luud hoolikalt tuhast kokku ja maeti kompaktselt maha. Foto: Liis Treimann / Postimees / Scanpix

Antropoloog Raili Allmäe uuris oma doktoritöös esimest korda Eesti keskmise ja noorema rauaaja matusepaikadest kogutud põlenud inimsäilmeid.

Arvestades, et Eesti ajaloos oli põletusmatus pikka aega – pronksiajast muinasaja lõpuni – üsna tavaline lahkunute siitilmast ärasaatmise vorm, võib näida üllatav, et seni ei teadnud arheoloogid ja antropoloogid sedagi, kui palju inimesi sellistesse matusepaikadesse oli maetud.

Antropoloog Raili Allmäe näitab Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogus arheoloogilist materjali, mille põhjal doktoritöö kirjutas. Sellises savipotis hästisäilinud luude leidmine on teadlastele pigem harv õnnelik juhus.
Antropoloog Raili Allmäe näitab Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogus arheoloogilist materjali, mille põhjal doktoritöö kirjutas. Sellises savipotis hästisäilinud luude leidmine on teadlastele pigem harv õnnelik juhus. Foto: Liis Treimann / Postimees / Scanpix
Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles