Uuring: Euroopa mandrijää sulamine tõi kaasa kaose ja algse Brexiti

Foto: H.Patton/CAGE

Teadlaste rekonstruktsioon näitab, kuidas viimase jääajaga kaasnenud äärmuslikud ilmaolud tõid muu hulgas kaasa ka Briti saarte eraldumise Mandri-Euroopast.

Euraasia mandrijää oli hiiglaslik mandriliustik, mis kattis ligi 23 000 aastat tagasi pea kogu Põhja-Euroopat Briti saartest Franz Josephi maani Venemaa Kaug-Põhjas. Eestis teame me mandrijää vormitud maastikuvorme nagu voored, oosid ja mõhnad, kuid mõistagi oli nii suurel maastikunähtusel oluliselt rohkemgi mõjusid.

Üksinda selle mandrijää mõjul vähenes globaalne meretase koguni 20 meetrit. Kui kõik see jää aga sulas, põhjustas see aegade jooksul suuri üleujutusi piirkondades, mis ei pruukinud sulavee kulutavaks mõjuks sugugi valmis olla. Värskes teadusajakirjas Quaternary Science Review kirjeldabki grupp geolooge, kuidas jää taandumine toimus ja mida muutused endaga kaasa tõid. Varem on sama teadusgrupp loonud ka täpse mudeli sellest, kuidas mandrijää üldse tekkis.

Jää kasvamist ja taandumist saab näha teadlaste avaldatud animeeritud pildil, kus ka BP tähistab tuhandet aastat enne praegust.

«Meie mudeleksperimendid näitavad, et vahemikus 15 000 kuni 13 000 aastat tagasi kaotas Euraasia mandrijää aastas 750 kuupkilomeetrit jääd. Lühemate perioodide jooksul jõudis jääkao tempo isegi 3000 kuupkilomeetrini aastas,» ütles uuringu autor Henry Patton Norra Arktika Ülikoolist.

Uuringu teise autori, liustiku-uurija Alun Hubbardi sõnul on see ligikaudu kümme korda suurem sulamiskiirus kui see, mida teadlased on mõõtnud nüüdisaegsete Gröönimaa ja Antarktika jääsulamise puhul.

«Eriti põnev on veel see, et mitte kogu sulamine ei toimunud liustiku pinnal. Jää põhja- ja lääneosad ulatusid üle Barentsi mere, Norra ja Briti saarte ning need sulasid otse merre. Need jäämassid murdusid pidevalt ja nii tekkisid merre ka terved jäämägede parved. See on ka märk sellest, mida võime oodata Gröönimaa sulamise puhul,» ütles Hubbard.

Liustike sulamise mõju ulatus mõistagi oluliselt kaugemale kui vaid selle vahetusse lähedusse. Üks selle dramaatilisematest tagajärgedest oli tänapäeva Wisla, Elbe, Reini ja Thamesi jõgede vee liitumine jääsula-veega, tekitades nii ühe hiiglasliku jõe Fleuve Manche, mis voolas tänapäeva Seine’i suudmest Põhja-Atlandi ookeani. Tollal oli kindlasti tegemist Euraasia mandri suurima jõega, mille vooluhulk oli ligi kaks korda suurem kui tänapäeva Amazonasel.

Jõe mõjul jõudis ookeani nii suur kogus külma magevett, et see muutis ka Golfi hoovuse liikumist, tuues sellega kaasa veel edasisedki kliimamõjud. Vooluveel on aga teatavasti ka kulutav mõju ning nii hakkaski sulavesi Euroopa maastiku ümber kujundama.

«Suurbritannia ja Iirimaa, mis olid läbi kogu viimase jääaja Euroopaga ühendatud, eraldusid mandrist lõplikult ligi 10 000 aastat tagasi. See oli nii-öelda algne Brexit,» ütles Hubbard.

Nii nagu jää taandus, tuli kaugemale Põhja poole ka inimesi. Seetõttu leiavad liustiku-uurijad, et nende mudelist võib olla kasu ka näiteks varaseid inimasustusi uurivatele arheoloogidele ja teistelegi teadlastele.

Uuring ilmus ajakirjas Quaternary Science Review.