/nginx/o/2017/06/27/6821727t1hd8f4.jpg)
Viimase mõnekümne aastaga toimunud arvukuse vähenemine on mõne liigi puhul koguni 97 protsenti, vahendab Science.
Salaküttimise järsk kasv ähvardab kaelkirjakud välja suretada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aeglaselt kuivavas ja lõpuks kõrbestuvaski Aafrikas on toidunappus tekitamas tõsiseid probleeme looduskaitse ja kohalike elanike vahel. Viimaste kuude jooksul on näiteks mitmed Keenia põhjaosa karjakasvatajad liikunud oma loomadega kohalikele looduskaitsealadele. Mitmel pool on sellega kaasnenud ka vägivaldsed kokkupõrkeid, milles on oma elu kaotanud mitu kaitsealade metsavahti.
Lisaks on aga vallandunud tapmislaine, mis on võtnud sihikule ühed Aafrika majesteetlikud loomad kaelkirjakud.
«Salaküttimine puutub kogu elusloodusse, aga kaelkirjakud võivad saada kõige raskema mõju osaks,» vahendas Science Kyoto Ülikooli zooloogi Fred Bercovitchi sõnu.
Põhjus on lihtne – tegemist on eriti lihtsalt kättesaadava liigiga. Asja teeb aga hullemaks hiljutine avastus, et tegelikult on kaelkirjakuid mitu liiki, kellest mitme arvukus on juba praegu ohtlikul allakäiguteel.
Näiteks on Nuubia kaelkirjakute (Giraffa camelipardalis camelopardalis) ja võrk-kaelkirjakute (Giraffa reticulata) arvukus vähenenud viimase 30 aastaga vastavalt 97 ja 78 protsenti. Belfasti Queen’s University zooloogi John Doherty sõnul võib selline trend tingida nende kuulutamise kriitiliselt ohustatuks.
Ohuallikaks on teadlaste hinnangul just konflikt inimestega. Kaelkirjakute areaalis toimub kiire rahvastiku kasv, samal ajal on sinna aga kogunenud ka põgenikud mitmetest konfliktipiirkondadest. Põgenikelaagrites aga on ulukiliha oluline toiduallikas.
Kaelkirjakute vähenemisesse annavad oma panuse ka lõvid, kelle jaoks on tavapäraste saakloomade arvukus vähenenud. Sebrade ja antiloopide vähese arvukuse tagajärjel on kaslased hakanud aina enam jahtima just nimelt kaelkirjakuid.
Justkui sellest veel ei piisaks, pitsitab kaelkirjakuid ka piirkonnas intensiivistuv majandustegevus, seal hulgas ka kiireteede, raudteede, naftajuhete ja tööstuslinnakute ehitamine. Loodava infrastruktuuri alla jääv maa on suuresti kaelkirjakute endine eluala.
Kaelkirjakud teeb stressoritele eriti tundlikuks nende paljunemisbioloogia. Nimelt sünnitavad emasloomad oma elu jooksul keskmiselt vaid 5 vasikat, kellest jääb ellu vaid pool – järelikult on loomade arvukuse kasvamine looduslikult erakordselt madal.
Vastusena ohule plaanivad teadlased kaelkirjalike populatsioone põhjalikumalt monitoorida ja uurida. Saadavate andmete põhjal võib saada juba välja töötada ka päästeplaani. Kõik see on aga võimalik vaid eeldusel, et niigi ebastabiilne piirkond ei lange seda räsivate konfliktide rägastikus veelgi sügavamale.