/nginx/o/2017/06/21/6804669t1hc588.jpg)
Keskmise temperatuuri tõus ja hoogu koguv turism on toomas Lõunamandrile suurel hulgal uusi liike, kes võivad saada saatuslikuks tervele kohalikule ökosüsteemile.
Kliimamuutuse tulemus: kärbsed jõudsid Antarktikasse (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Antarktika on üks viimastest suuresti inimesest puutumatutest looduspiirkondadest maailmas, kuid nagu mujalgi maailmas, põhjustavad kliimamuutused ka seal tõsiseid probleeme. Hiljuti kirjutas ka Atlas uuringust, millest selgus, et valgete jääväljade poolest kuulsa mandri servad on hakanud seal kasvavatest sammaldest rohetama.
Nüüd aga on grupp teadlasi avaldanud oma uurimistöö tulemused, milles näitavad, et seoses muutuva kliimaga on Antarktikasse lisandumas ka uut elu – taimi ja putukaid, kelle tulek on haprale ökosüsteemile tõsine probleem.
Selline muutus on võimalik, kuna Antarktika aasta keskmised temperatuurid on viimase kolmekümne aasta jooksul tõusnud enam kui kolme kraadi võrra, mis võimaldab ka seemnete ja putukavastsete ellujäämist kohtades, kus nad veel hiljuti oleksid talvel hukkunud. Taanduvate liustike vabastatud maal kasvavad samblalapid on aga kärbeste ja mitmete teiste putukate suurepärased elupaigad.
«Tavalised kärbsed on näide invasiivsete liikide ohust Antarktikas,» ütles The Guardianile Briti Antarktikateenistuse teadur Dominic Hodgson. «Nad jõuavad siia laevadel, mille köökides neil hea elu on, ja püsivad sealsetes baasides ka pärast laevade lahkumist. Mandri soojenemise tõttu on neil nüüd ka looduses suurenenud ellujäämise tõenäosus ja see paneb muretsema. Kärbsed ju kannavad haigustekitajaid, millel võib olla kohalikele eluvormidele laastav mõju.»
Nimelt ei ole jäine manner kunagi päris elutu olnud ja teadaolevalt on seal palju kohalikke putukaliike, kes on ekstreemsetes oludes elutsemiseks leidnud väga kindlad nišid. Koos kohalike sammalde ja samblikega satuvad need nüüd aga kolme tüüpi kõrgendatud ohu alla. Esiteks on ohuallikaks kohalikud teadlased, teiseks aina kasvav turism ja kolmandaks globaalne soojenemine.
Kuigi reeglina on Antarktikat külastavad teadlased ja turistid väga hoolikad, et mitte jätta sinna prügi ega bioloogilist saastet, ei ole inimestega kaasas käivate mikroskoopiliste seemnete ja spooride edasikandumise vältimine kuidagi võimalik. Kui teadlaste kogukond on Lõunamandril enam-vähem ühtlane püsinud, siis turiste käib seal aastas kümneid tuhandeid ja nende arv tõuseb.
Kõige suuremaks probleemiks peavad teadlased siiski kliimasoojenemist, mis moodustab koos teiste ohuteguritega plahvatusohtliku segu. Mõni kuu tagasi avaldasid briti teadlased uuringu, millest selgus, et mandri äärealade samblad on hakanud viimaste aastkümnetega 4–5 korda kiiremini kasvama. Need samad samblad on aga ideaalne elupaik kärbestele ja teistele mandrile hiilivatele putukatele.
Kõige suurem probleem on aga mandri rannikuvetesse jõuliselt sisse rändavad salbid – läbipaistvad mantelloomad, kes konkureerivad kohaliku veeökosüsteemi aluseks oleva krilliga. Krillist toituvad aga kohalikud hülged, vaalad, pingviinid, kalad kui ka veekalad, kes võivad salpide pealejäämise tagajärjel kõik tõsisesse ohtu sattuda. Ekspertide hinnangul ei saa ilma krillita eksisteerida ka praegust elu Antraktikas.
Samas näitavad ajakirjas Biodiversity and Conservation avaldatud uuringu tulemused, et praegu kasutatavad kahjude vähendamise meetmed ei ole kaugeltki piisavad.