Eestis ringi lendavad mesilased on üsna rahumeelsed. Lõuna- ja Kesk-Ameerikas tuleb arvestada aga sellega, et sind võivad halva õnne korral rünnata tapjamesilased.
Tapjamesilased tekkisid ebaõnnestunud eksperimendi tagajärjel
Selleks, et parandada meetoodangut, toodi 1957. aastal Brasiiliasse Aafrika meemesilasi. Geneetikust mesinik Warwick E. Kerr aretas nende ristamisel Euroopa meemesilastega uue hübriidliigi – afrikaniseerunud mesilase ehk tapjamesilased. Kõige tuntuma ja kõmulisema versiooni kohaselt pääses kellegi abil suur hulk hübriidmesilasi karantiinist aga minema, kirjutab IFL Science.
Kerr lootis, et nad ei pea uues keskonnas vastu ja surevad või muutuvad Euroopa mesilastega paaritudes vähem agressiivseks. Afrikaniseerunud mesilased on nimelt võrreldes Euroopa mesilastega tunduvalt agressiivsema iseloomuga. Läks aga teisiti – nad paljunesid aja jooksul jõudsalt ja on tänaseks päevaks jõudnud Lõuna-Ameerikast juba Kesk-Ameerikasse.
Tapjamesilase nõelamine ei ole võrreldes Euroopa mesilasega valusam või mürgisem. Professor Francis Ratnieksi sõnul, kes on mesilaste ja loomade käitumisekspert, on afrikaniseerunud mesilased aga pisut agressiivsemad ja ründavad reeglina ühtse parvena. Viimase tõttu on USAs surma saanud mitusada inimest.
Afrikaniseerunud mesilaste hüüdnimi tapjamesilased ei viita tegelikult selle, et nad on võimelised inimesi tapma. Portugali keeles kutsuti neid esialgu hoopis palgamõrvarlikeks mesilasteks (assassin bees- ingl k) . See nimi tulenes sellest, et nad võtsid Euroopa mesilaste tarud vägivaldselt üle ja tapsid nende emamesilased. Esialgne hüüdnimi läks aja jooksul tõlkes aga kaduma ja muutus tapjamesilaseks.