Mees, kellel on puudu 90 protsenti ajust

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Eva-Lotta Kivi
Copy
Aju
Aju Foto: Caro / Klaus Westermann/Scanpix

Kümme aastat tagasi saabus Prantsusmaa haiglasse valutavate jalgadega mees. Arstid arvasid algul, et tegemist on lihtsa juhtumiga. Pärast tomograafiapiltide tegemist selgus aga, et mehel on puudu suurem osa ajust, kirjutab Imeline Teadus.

Seal, kus teistel inimestel on ajukude, oli mehel suur must auk. Eelduste kohaselt ei oleks tohtinud ta eluski olla, rääkimata kõndimisest või rääkimisest. 

Selgus ka see, et tema pea oli vedelikku täis. Mehe ajus oli peaaegu 800 milliliitrit vedelikku, tervel inimesel on aga seda 100-150 milliliitrit. Sellist seisundit nimetatakse vesipäisuseks (ladina keeles hydrocephalus) ja see tekib siis, kui aju ei suuda vanast pea-seljaajuvedelikust vabaneda. Selle tagajärjel  võib inimene jääda pimedaks, kurdiks või kaotada täielikult oma isiksuse. Kõige üllatuslikum oli aga see, et prantslasel eeltoodud kaebusi ei esinenud. 

Mees elas tavalist elu – tal oli naine, kaks last, kindel töökoht. Väliselt ei viidanud miski sellele, et mehega oleks midagi väga valesti. 

Kõnealune 44-aastane prantslane ei ole ainus, kelle iseäralik aju on teadlasi hämmastanud. Maailmas leidub veel inimesi, kes on kõnevõimelised hoolimata sellest, et nende ajus puudub kõnekeskus, kes kõnnivad, kuigi neil pole liikumiskeskust jne. Sellised juhtumid sunnivad teadlasi ümber hindama seniseid tõekspidamisi.

Ajuteadlased on hiljuti jälile saanud aju uuele võimele. Uuringud on nimelt tuvastanud, et aju kohaneb ajukahjustustega: kui osa rakke sureb, jagatakse nende ülesanded allesjäänute vahel ümber. 

Kui prantslane oli kaotanud näiteks valu tundvad ajurakud, olid teised rakud õppinud nende ülesande oma õlgadele võtma. 

Loe juhtumist ja aju ümberorganiseerumise võimest lähemalt juunikuu Imelisest Teadusest!

Tagasi üles