Kaugelt Siberi saarelt leitud luujäänused muudavad arusaamu koerte kujunemise kohta

Foto: Mary Evans Picture Library / Scanpix

Kaugel Põhjameres asuval saarel leitud koerte jäänused võivad olla märk spetsiaalsest koerte aretamisest ligi 7000 aastat enne varasemat kõige vanemat teadaolevat aretamist, kirjutab Science.

Žohovi saare kunagised elanikud olid karm rahvas. Ühelt poolt suutsid nad elada Põhjamere külmas kliimas, kus temperatuurid püsisid aastaringselt alla nulli. Lisaks sellele olid nad teadaolevalt ainus ilma tulirelvadeta jääkarusid jahtinud rahvas.

Värskes ajakirjas Journal of Archaeological Science: Reports avaldatud uuringust selgub aga nende inimeste puhul üllatav asjaolu – teadaolevalt olid nad ka esimesed inimesed, kes aretasid spetsiaalsete eesmärkide jaoks koeratõuge. Vanuselt järgmisest tõuaretuse arheoloogilisest leiukohast on see koguni tuhandeid aastaid vanem.

«Uuring on üsna veenev ja väga põnev,» kommenteeris tulemusi Science’ile Smithsoniani Loodusloo Muuseumi arheozooloog Melinda Zeder. Nimelt võivad uuringu tulemused näidata, miks inimesed üldse koerad kodustasid – eks ikka töö tegemiseks.

Ajal, mil žohovlased oma uusi paremaid sõpru aretasid, oli saar nimelt Siberi maismaaga ühenduses, mis andis neile võimaluse jahtida suveperioodil põhjapõtru ja talvel jääkarusid. Kodust sadade kilomeetrite kaugusel püütud saagi vedamiseks vajati aga transpordivahendeid. Probleem lahendatigi kelgukoerte aretamisega. Õigupoolest leiti esimesed jäänused koerarakenditest ja neid vedanud penidest juba 1989. aastal, kuid seni jäi selgusetuks, kas saarel oli toimunud ka konkreetsete tunnustega tõugude aretamist.

Nüüd väidabki juba 80ndate lõpust saarel väljakaevamisi teinud Peterburis asuva Venemaa Teaduste Akadeemia arheoloog Vladimir Pitulko, et tõendid on leitud. Selleks võrreldi kaht paremini säilinud Siberi husky koljut. Analüüsidest selgus, et kaks olulist mõõtude vahekorda – koonu pikkuse ja kolju kõrguse ning kolju kõrguse ja pikkuse suhe – olid märgatavalt erinevad.

Koljumõõtude põhjal suudeti kindlaks teha ka koerte kaalud, mille puhul ilmnes selgelt kaks välja aretatud tõugu – väiksemad, ligi 16 kuni 25 kilo kaalunud kelgukoerad ning suuremad, ligi 29 kilo kaalunud jääkaru jahtimise koerad.

Kui tegemist on tõepoolest aretamisega, oleks see kõige varasema koertearetusega, mida arheoloogid seni on suutnud tuvastada. Järgmine võrreldav teadaolev aretamine toimus alles 7000 aastat hiljem, kui Lähis-Idas aretati juba karjakoeri.

Teadlaste oletusel said aretuspüüdlused tõenäoselt alguse sellest, kui erineva kehakujuga koerad omavahel ja ka huntidega paaritusid ja eripäraseid järglasi andsid. Nende seast valisid inimesed välja kelgu vedamiseks kõige sobilikumad ja nii hakkas aegamööda arenema välja eraldi kelgukoerte tõug.

Kõige uuemad dateeringud näitavad, et see võis aset leida ligi 15 000 aastat tagasi. See langeb ajaliselt üsna täpselt kokku ka perioodiga, mil kliima hakkas soojenema ja seni Põhjala inimestele peamiseks toiduseks olnud mammutid välja surid. Uuteks saakloomadeks saidki väiksemad põhjapõdrad, kuid nende jahtimisega kaasnes ka vajadus kiirema transpordi jaoks.

Uuring ilmus ajakirjas Journal of Archaeological Science: Reports.