Maailma suurimad loomad paisusid hiiglasteks alles hiljuti

Foto: graafika: Alari Paluots

Sinivaalad võivad olla maailma kõigi aegade suurimad loomad, kuid USA teadlaste värske uuringu järgi on nad alles hiljuti hiiglase mõõtmed saanud.

Vähemalt nii näitavad kiusvaalaliste fossiilide uuringud. Tegemist on vaalaliste alamseltsiga, kes toitub peamiselt merevee filtreerimise teel ning kelle hulka kuulub maailma kõigi aegade suurim loom sinivaal.

Kui suur on kõigi aegade suurim? Sinivaala keha on sama suur kui reisilennuk, süda võrreldav autoga ja tema keel kaalub sama palju kui elevant. Tuleb aga välja, et suurema osa oma evolutsioonilisest ajaloost on vaalad olnud küllaltki väikesed – vähemalt praegusega võrreldes.

On teada, et vaalad on olemas olnud juba viimased 50 miljonit ja kiusvaalalised 36 miljonit aastat, kuid meile tuttavateks hiiglasteks kasvasid nad alles umbes kolm miljonit aastat tagasi, mil kliima muutumine mängis mereimetajatele mitmel pool maailmameres kätte omamoodi toiduparadiisi. Väikeste vähilaadsete kontsentratsioon kasvas mõneski piirkonnas täieliku küllastumise piirile, mis omakorda andis vaaladele võimaluse kasvada seninägematult suureks.

Sellisele arengustsenaariumile viitab USA Smithsoniani loodusloomuuseumi vaalaluude kogu analüüs.

«Sinivaalad, heeringvaalad, grööni vaalad ja lõunavaalad on maailma kõigi aegade kõige suurema massiga selgroogsete seas. Mõned dinosaurused olid küll pikemad, aga suured vaalad kaalusid ka kõige suurematest dinosaurustest rohkem. Kas pole üllatav? Inimesed mõtlevad tihtipeale, et hiigelloomade aeg jääb Maa geoloogilisse ajalukku. Nüüd tuleb aga välja, et hoopis meie elame hiiglaste ajastul,» ütles uuringut juhtinud Smithsoniani muuseumi teadlane Nick Pyenson BBC uudistele.

Uuringu käigus hindasid teadlased 63 väljasurnud vaala jäänuseid, kelle hulgas olid kõige varasemad teadaolevad kiusvaalalised, kes elasid ookeanides ligi 30 miljonit aastat tagasi. Materjali praeguste vaalade tunnustega võrreldes pandigi kokku eri suurusega vaalade evolutsioonilised seosed.

Tulemused näitavad, et praegustel hiiglastel ei ole ühist eellast, vaid nad on iseseisvalt arenenud maailmamere eri piirkondades – gigantism on tekkinud mitmes kohas sõltumatult. Samal ajal kahanes väiksemate vaalade populatsioon, mis enne oli väga suur.

Kõik märgid näitavad, et vaalad suureks paisutanud keskkonnamuutus pidi toimuma sooja pliotseeni lõpu ja külmema pleistotseeni alguse vahel ligi kolm miljonit aastat tagasi ja kasvu vallandas jääaegade perioodi algus.

Teadlased oletavad nimelt, et jääkilbid põhjustasid ulatuslikke muutusi maailmamere veesüsteemis. Tekkis mitmeid piirkondi, kus toitainerikas põhjavesi tõusis pinnale. Uued toitumisalad asusid üksteisest aga piisavalt kaugel, et edukamaks osutusid need vaalad, kes suutsid korraga võimalikult palju toitu sisse ahmida. Filtreerijate puhul tähendab see aga evolutsioonilist survet kasvada aina suuremaks.

«Mida suurem suu, seda rohkem suudad süüa ja seda vähem energiat sellele kulub,» selgitas uuringus osalenud Chicago ülikooli teadlane Graham Slater The Guardianile. «Suurtel loomadel on ka lihtsam energiat salvestada – suurema kütusepaagiga saab sõita kaugemale ja suurtel loomadel kulub liikumisele vähem energiat.»

Ometi võib olla, et praegu maailma meredes elavad vaalad ei olegi enam kõige suuremad loomad läbi aegade. Nimelt juhivad uuringu autorid tähelepanu tõsiasjale, et möödunud sajandi vaalapüügi tagajärjel kadus tõenäoselt suurem osa, kui mitte kõik suurematest loomadest, mistõttu ületavad vaid mõned allesjäänutest pikkuse poolest 30 meetri piiri. Kuigi vaalu enam peaaegu ei püüta, võib kliimamuutus siiski populatsiooni laastata ning takistada edaspidi hiiglaste välja arenemist.

Uuring ilmus Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes B.