Matt Taylor: leidsime ühelt väikeselt kivilt kosmoses märke elu tekke kohta Maal

ESA kosmoseteadlane Matt Taylor rääkis intervjuus Postimehe Atlasele sellest, kuhu maale on jõutud Rosetta missiooni kogutud andmetega Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Eestit külastanud inglise kosmoseteadlane räägib intervjuus Postimehele Euroopa Kosmoseagentuuri nüüdseks lõppenud Rosetta missiooni alles praegu lahti rulluvatest tulemustest.

Möödunud aastal suurejoonelise planeeritud kokkupõrkega lõppenud Rosetta missioon oli üks viimaste aastate enim tähelepanu pälvinud kosmoseseiklusi – väike uurimisalus lendas miljonite kilomeetrite kaugusele, et jääda tiirlema ümber veidra pardikujulise komeedi nimega 67P/Tšurjumov-Gerasimenko.

Projekti teadusjuht Matt Taylor külastas selle nädala alguses Tartut, kus pidas seoses seal toimunud kosmose-hackathon’iga avaliku loengu Rosetta missiooni hetkeseisust ja avastustest.

Mis oli Teie põhisõnum kosmose-hackathon’i osavõtjatele?

Võib üsna kindlalt öelda, et ees seisab veel mitu maandumist asteroididel.

Asja eesmärk on ikkagi inspiratsiooni andmine. Üritusel rääkides näitasin videot ühest väikesest poisist, kellega hiljuti ühel analoogsel üritusel tutvusin. Oli võrratu näha, kui agaralt ta ESA teadusesse kaasatud oli ning loodan, et suudan ka siinsel üritusel inimesi inspireerida.

Samamoodi loodan, et suutsime Rosetta missiooniga tekitada ka järgmises teadlaste põlvkonnas huvi teaduse vastu. Aga ainult teadlastes – oleme tekitanud huvi ka kunstnikes ja teiste valdkondade esindajates.

Järgmist põlvkonda tuleb inspireerida, et nad võtaksid jalad alla, teeksid midagi ja võtaksid maailma arengutest osa.

Meile kõigile on ju meeletult oluline tõsiasi, et me ei saa üksinda hakkama ja meil on koostööd vaja, seda nii ESA’s kui ka Euroopa Liidus kui riikide plokis. Nii et kokkuvõtteks on põhiliseks sõnumiks ikka ja alati koostöö ning muidugi teadusega tegelema innustamine.

Kui kaugel praegu Rosetta kogutud andmetega olete?

Hetkel räägime enam-vähem 10-15 protsendist andmetest, mida on piisavalt töödeldud, et nendega tööd teha saaks. Palju on veel vaja analüüsida. Lisaks on siin ka palju sellist, mis on palju laiem kui vaid Rosetta ise. Mõned andmed oleme viinud kokku 30 aasta taguse Giotto missiooni omadega (Giotto oli ESA esimene süvakosmose-missioon, mille raames saadeti uurimisalus järgi Maast möödunud Halley komeedile – K.M.). Rosetta tulemustega koos saame ka selle vana missiooni osas uusi järeldusi teha.

Hetkel läheb ka väga palju tööd sellesse, et saada kõik andmed korralikult arhiveeritud ja katalogiseeritud. Andmestik on meil ju unikaalne ja hiiglama suur, nii et tööd jagub sellega veel aastakümneteks.

Mis on olulisemad ees seisvad teetähised?

Hetkel on üks peamistest teetähistest ennekõike logistiline – me üritame saada kõiki kogutud andmeid ühe katuse alla, et need oleksid kõigile soovijatele kättesaadavad. Hetkel toimub väga palju sellist analüüsi, kus jälgitakse missiooni jooksul toimunu terviklikku käiku – enam ei ole tegemist üksikute sündmuste analüüsiga, vaid kogu missiooni jooksul nähtud komeedi evolutsiooni uurimisega. Mis sealt tuleb, seda ei oska ma muidugi veel öelda, teadus on juba kord selline. Küll aga olen kindel, et tulemustest kerkib veel küsimusi (naerab – K.M.).

Hetkel on ESA teaduskogukonna seas käimas ka arutelusid, et kas oleks mõtet tuua järgmise missiooniga komeetidelt juba proove tagasi, nagu oli algselt teha ka Rosettaga. Sellisel juhul saaksime neid juba Maal korralikes laboratooriumites uurida. Tegelikult on komeetide uurimise võimalusi ju mitmeid, aga hetkel tundub proovide Maale toomine kõige loogilisem järgmine samm. See oleks kindlasti väga suur väljakutse.

Mida peate hetkel kõige olulisemateks leidudeks?

Minu jaoks on üks tähtis avastus see, kui oluline on komeedi käitumises tema imelik kuju. See mõjutab nii tema pöörlemist, telje asendit ja ka ümber Päikese tiirlemist. Näiteks saime teada, et komeedil on samamoodi aastaajad nagu Maal. See on teadmine, mille põhjal tuleb tõenäoselt ümber mõelda küllaltki suur osa meie senistest komeedivaatlustest ja -uuringutest. Meie alusteadmised on muutunud ja selle põhjal hakkavad ka tuleviku vaatluste järeldused muutuma.

Teame nüüd, et selle komeedi sisemus on üllatavalt mitmekesine. Teda ümbritseb materjali pilv, keset mida on tuum, mis käitub erinevalt, sõltuvalt sellest, kus ta Päikese suhtes parajasti viibib.

Me mõõtsime komeedi pinnal olevaid molekule ja mõõtmistulemustel on olulisi järelmeid Päikese enda tekkimise teooriatele. Leidsime märke molekulaarsest hapnikust, mis pidi olema tekkinud juba enne Päikese tekkimist. Selle molekuli tuvastamine on väga oluline, kuna hapnik on väga aktiivne molekul, mis tahab väga kiiresti teiste molekulidega sidemeid luua. Järelikult pidi see komeedi väga varases nooruses jää vahele kinni jääma ja nüüd Päikese kiirte mõjul vabanema. Selle tekkimine võis aga toimuda enne Päikese tekkimist, nii et selle ühe kaugel komeedil asuva molekuli mõõtmisel on väga kaugeleulatuvaid tagajärgi – ta võis tekkida veel osana prototähest.

Me oleme õppinud, kui mitmekesine ja ka geoloogiliselt aktiivne see komeet on. Tulevikus kavatseme sel teemal kindlasti ka edasisi analüüse teha.

Kuidas tundsite end, kui esmakordselt seda komeedi kuulsat kuju nägite?

See oli natuke nagu.. temale lähenedes olid kõik meie mõtted ennekõike Philae maanduril, mis oligi oli tolle aasta suurim väljakutse – komeedi kuju tähendas, et meil oli vähem pinda, kus maanduda. Kui ta oleks tavaline kartulikujuline komeet, oleks maandumiseks sobilikku pinda palju rohkem. Kuna ta oli aga nii imeliku kujuga, ei olnud meil tema «kaela» piirkonnas mingit võimalust.

Rosetta tehtud pilt 67P/Tšurjumov-Gerasimenkost. Foto: ESA/AP/Scanpi Foto: /AP

Seal töötab gravitatsioon väga imelikult. Selles praos lennates kerkib ju kohe küsimus, et kuhu poole jääb alla-suund? Mõlemal poolel on ju oma gravitatsioon.

Seega oli esimene küsimus ikka, et kuidas kurat me seal maandume? Iseenesest oli ta maandumiseks hea komeet, kuna tal olid olemas kõik tunnused, mida oleme ka teistel komeetidel näinud. Tema kuju tegi ta aga väga keeruliseks. Paik, mida lõpuks sihtisime, oli lihtsalt kõige vähem halb.

Alguses oli tema kuju ikka väga suur üllatus, kuna ta on kõige tugevamalt kaheosalisem komeet, mida me kunagi näinud oleme. Enne oli kõige veidram kuju enam-vähem keeglikurika moodi, aga see on ikka midagi täiesti omanäolist. Ühes kohas on veel osa, mis on kogu ülejäänud komeedist täiesti erinev. See on väga väike piirkond, mis näeb välja nagu hamburger. Hetkel arvame, et see oli komeedi tekkimise ajal mingi eraldiseisev tükk, mis jäi kogu ülejäänud materjali sisse kinni umbes nagu kui kaotate mingi kõva tüki kooki tehes taigna sisse. Seal sees on mingi imelik tükk, mida me ei oska praegu seletada, nii et seda hakkame me kindlasti veel edasi uurima.

Ütlesite kunagi intervjuus, et teie arust võisid asteroidid tuua Maale eluks vajaliku vee ja komeedid orgaanilised ühendid. Kas ka Rosetta tulemused on seda kinnitamas?

Orgaanika kohta meil praegu konkreetseid tulemusi ei ole, küll aga oleme mõõtnud väärisgaaside olemasolu – kui palju on neid seal võrreldes teiste lenduvate ühenditega. Praegused tulemused näitavad, et neid on siiski piisavalt, et pidada ka Maa väärisgaase komeetidelt pärinevateks. Komeedid vett ei toonud, aga nad tõid väärisgaase ja tõenäoselt ka näiteks glütsiini ja teisigi orgaanilisi ühendeid, mis on elu tekkeks asendamatu tähtsusega.

Me ei saa mõistagi kindla sõnaga öelda, et need ühendid on meile tulnud kindlasti just komeetidelt, aga me teame, et Maa ajaloo jooksul on kokkupõrkeid olnud ja komeetidel neid aineid leidub.

Kas näete lähiajal toimumas ka analoogseid missioone asteroididele?

ESA teadusdirektoraadis käib selliste otsuste langetamine kogukonna otsuse põhjal ja hetkel on esitatud mitu taotlust. NASA’lgi on selline programm hetkel käsil ja nende Osiris Rex plaanib tuua asteroididelt Maale ka proove. Siis on jaapanlastel oma programm. Ma ei taha teisi missioone alavääristada, aga asteroididel maanduda on hulga lihtsam kui komeetidel. Nad ei ole nii aktiivsed ja liikuvad, mistõttu on praegu käimas mitmeid kommertsalgatusi, aga teaduslikult on asteroidid huvitavad ennekõike Päikesesüsteemi päritolu mõistatuse lahendamisest. Seetõttu võib üsna kindlalt öelda, et ees seisab veel mitu asteroididel maandumist.