Marsi-maanduri ebaõnnestumise põhjus lõpuks teada

Kaur Maran
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunstniku kujutis sellest, kuidas Schiaparelli maandumine oleks pidanud välja nägema.
Kunstniku kujutis sellest, kuidas Schiaparelli maandumine oleks pidanud välja nägema. Foto: ESA ATG-medialab M.Thiebaut/AP/Scanpix

Mullu oktoobris Marsil maanduma pidanud maandur Schiaparelli ei olnud punase planeedi tingimusteks õigesti ettevalmistatud, selgub Euroopa Kosmoseagentuuri raportist.

Schiaparelli oli osa Euroopa Kosmoseagentuuri ESA Marsilt elu otsimise programmist ExoMars. Maanduri pardal olid teadusseadmed, mis pidid uurima planeedi ilmastikku ja mõõtma selle atmosfääri elektrivälju.

Lisaks sellele oli Schiaparelli missiooni oluliseks osaks aga ka Marsil maandumise tehniliste võimaluste uurimine tulevaste missioonide, eriti 2020. aastal ees seisvate mitmete maandumiste, otstarbeks. Proovile pandi siin nii maandumiseks vajalikud arvutisüsteemid, langevarjud, kui ka hoo maha võtmiseks liikumisega vastassuunas jugavoolusid tootvad retromootorid. ESA suureks ei läinud aga maandumiskatse edukalt ja väike maandur kukkus ennast vastu Marsi kivist pinda katki.

NASA orbitaaljaama pilt Schiaparelli maandumispaigast enne ja pärast kukkumist:

Schiaparelli

Nüüd avaldatud raport kinnitab mõnesid seni välja käidud teooriaid ebaedu põhjuste kohta. Näiteks tunnistatakse, et oluline viga leidis aset arvutisüsteemis, mis hindas valesti maanduri kõrgust planeedi pinnast. Nimelt mõõtsid maanduri pardal olevad sensorid selle pöörlemiskiirust suuremana kui see tegelikult oli, mistõttu leidis aset andmestiku «küllastumine» ning sond kaotas õige ülevaate oma asukohast. Ühel hetkel olid tulemused isegi nii valed, et Schiaparelli arvas end olevat mitme meetri sügavusel Marsi pinna all.

Seetõttu lülitas aparaat välja ka oma aeglustid ning ilma pidurdusmehhanismideta langes ta kiirusel 150 meetrit sekundis vastu Marsi pinda. Raporti autorite sõnul oleks maandumine aga ka andmesüsteemi segadusest hoolimata võinud edukalt lõppeda.

Konkreetsemalt tuuakse välja järgnevad veakohad:

  • Langevarju liikumist ei olnud piisavalt modelleeritud
  • Maandurit juhtiv tarkvara ei osanud sensorite andmeid adekvaatselt töödelda
  • Meeskond ei lähenenud vigade otsimisele adekvaatselt
  • Probleemid allhangetega

2020. aasta missiooni jaoks soovitatakse palju karmimat ja põhjalikumat tööd nii meeskonnas endas kui ka tehnilises töös. Ennekõike kirjutatakse aga ette, et vaja on missioonist sõltumatut järelvalvet, mida võiks läbi viia NASA Jet Propulsion Laboratory, mis on juba mitme Marsi maandumismissiooniga hakkama saanud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles