Ajaloolise Hillary astme hävimine teeb Everesti vallutamise veelgi ohtlikumaks

Džomolungma vallutamine. Maailma kõrgeima tipuni jõudmine võib olla ajaloolise Hillary sammu hävimise tõttu muutunud veelgi ohtlikumaks. Foto: Adrian Ballinger/AP/Scanpix

Suurt kiviseina, mida alpinistid Džomolungma vallutamisel viimase varjupaigana kasutasid, ei ole enam. Nii teatasid alpinistid BBC uudistele.

Oma nime sai maailma tipu eelviimane, ligi 12 meetri kõrgune kivijärsak mõistagi mäe esimesena vallutanud uusmeremaalase Edmund Hillary järgi, kes mäe seda kaudu 1953. aastal esmakordselt vallutas, kaaslaseks šerpa Tenzing Norgay.

Tegemist oli viimase tehniliselt keerulise proovikiviga enne tipu võtmist, mistõttu võib selle kadumine teha mäe vallutamise hea ilma korral kergemaks. Halva ilma korral kaob aga loodusjõudude eest varju pakkunud kivisein, mistõttu muutub kogu ettevõtmine samas ka ohtlikumaks.

Tõenäoselt hävis Hillary aste 2015. aasta Nepaali maavärina käigus. Esimesed kahtlused, et kuulsat rahnu enam ei ole, tekkisid juba möödunud aasta mais, kui ühelt Ameerika Himaalaja Fondi fotolt tuvastati tavapärasest erinev mäejoon.

Too aasta oli mäel lund aga nii palju, et hävimist lõplikult kinnitada ei saanud. Nüüdseks on kivi aga juba lume seest väljas ja selge, et samm on kadunud.

Seda kinnitas 16. mail tipus käinud briti mägironija Tom Mosedale oma Facebooki lehel.

«Asi on ametlik – Hillary astet ei ole enam. Me ei oska öelda, mis saab edasi, kui lumeharja enam ei teki, kuna sellisel juhul on kõikjal pilla-palla laiali suuri kive, mille vahel liikumine on päris keeruline,» kirjutas tema ekspeditsioon oma lehel.

Mosedale’i sõnul oli järsak seotud Everesti ajalooga ja on väga kahju, et koos kiviga kadus ka tükike mägironimise ajalugu. Ta lisas, et tõenäoselt sai sammule saatuslikuks 2015. aasta maavärin, kuigi põhimõtteliselt võiks tegemist olla ka lihtsalt gravitatsiooni mõjul toimunud varinguga.

Ilma Hillary astmeta muutub Everest vallutamine mõnevõrra kergemaks, kuid samas võib see tekitada halva ilma korral pudelikaela, mis võib niigi hapnikuvaestes ja kurnavates tingimustes nõuda ka inimelusid.