Komeedi 67P/Tšurjumov-Gerasimenko ootamatult suur hapnikurikkus võib olla märk hapniku pidevast juurdetootmisest Universumis, vahendab ScienceNews.
Avastus: kosmoseavaruses võib toimuda pidev hapniku juurde tootmine (2)
Kui ESA Rosetta kosmoselaev 2015. aastal kauget komeeti 67P/Tšurjumov-Gerasimenko ümbritsevast gaasipilvest hapnikku leidis, peeti seda ürgseks jäänukiks Päikesesüsteemi algusaegadest. Ühegi muu stsenaariumiga ei suudetud hapnikurohkust lihtsalt seletada.
Värskelt avastatud keemiline reaktsioon näitab aga uut võimalust – tegu võib olla komeedi pinnal pidevalt toimuva reaktsiooniga, mis on toonud hapniku ka paljudesse teistesse maailmaruumi osadesse.
Nimelt simuleeris grupp California Tehnikaülikooli teadlasi laboritingimustes komeetidel valitsevaid tingimusi. Nende järeldus – hapnik võib kosmoses tekkida ka vee, Päikesest välja kiirguvate osakeste ja komeedi pinna liivaterade reaktsiooni tagajärjel.
«Molekulaarset hapnikku on Universumis väga raske leida,» kommenteeris avastust uuringus osalenud insener Konstantinos Giapis. Seetõttu arvati ka komeedi ümbrusest leitud hapniku kohta, et see peab pärinema Päikesesüsteemi sünni ajast ligi 4,6 miljardit aastat tagasi. Giapise ja tema kolleegide jaoks tundus sellise seletusega leppimine aga liiga kerge lahendusena ja nii hakkasid nad otsima teisi O2 tekkimise teid.
Tuginedes oma varasematele uuringutele, suutsidki nad laboritingimustes kindlaks teha, et laetud veeosakeste kokkupõrkel liiva- või roosteosakestega tekibki molekulaarne hapnik. Samalaadne protsess toimub tõenäoselt ka komeetide peal, kus Päikese üles soojendatud ja aurustatud veeosakesed samamoodi käituda võivad.
Rosetta missiooni teadlased ise selle selgitusega lõpuni rahul ei ole, tuues selgituseks, et sellisel juhul ei saaks vee ja hapniku vahekord komeedil pikaajaliselt stabiilne püsida. Teiste teadlaste sõnul on tegemist aga huvitava võimalusega, mille kontrollimine tuleks kindlasti eesmärgiks seda ka tulevaste komeedi-missioonide arendamisel.
Juhul, kui hapniku tootmine on tõepoolest pidev valguse mõjul toimuv protsess, võib sellel olla olulisi tagajärgi nii planeediteaduse senistele järeldustele kui ka maavälise elu võimalikkusele.
Uuring ilmus ajakirjas Nature Communications.