Teadlased tegid kindlaks, kust pärineb Antarktika müstilise «verejoa» vesi

Verejuga Antarktikas Taylori liustiku otsa peal. Foto: National Science Foundation/Peter Rejcek

Liustikust välja tulvav veripunane vesi pärineb jää alla mattunud soolajärvest, mille vesi hapnikuga kokku puutumisel värvi muudab, vahendab Smithsonian Magazine.

1911. aastal avastas inglise geoloog ühe Antarktika jäävälja servas tõelise veidruse – muidu valgest jääst purskas välja veripunast vett. Möödus mitu aastakümmet, kuni teadlased lõpuks kindlaks tegid, et veele annab ebatavalise värvuse selles lahustunud raudoksiid. Kuidas see aga vette jõudnud oli, jäi jätkuvalt mõistatuseks.

2015. aastal oletas grupp teadlasi, et verejoa taga võib olla maa-alune suure soolasisaldusega vooluvete süsteem.

Tollal avaldati punavee kohta ka järgnev video:

Nüüd on sama grupp avaldanud uue teadustöö, milles on esmakordselt kaardistatud kogu Taylori liustiku sisemus, sealhulgas ka trajektoor, mida mööda vesi voolab, kuni lõpuks liustiku otsa juures välja purskab.

Jää kaardistamiseks kasutati samu kajalokatsiooni meetodeid, mida kasutavad ka nahkhiired pimedas oma asukoha määramiseks ja putukate leidmiseks – teadlased lasid jäässe raadiolaineid ja analüüsisid seejärel nende tagasipeegeldumise mustreid. Lisaks kasutati «jäämutiks» kutsutavat mõõteseadet – jäässe kaevuvat sondi, mille abil saadi proovid ka veealusest veest.

Üks punase vee päritolu kirjeldavatest hüpoteesidest oli, et see võib pärineda kunagisest jää alla jäänud soolajärvest. Uuringu tulemused näitasid, et veevool sai tõepoolest alguse ühest jääalusest veesilmast, kuid jää sees oli see veel värvitu – punaseks värvumine toimus alles kanali lõpus, kus vesi puutus kokku õhuhapnikuga ja selles sisalduv raud oksüdeerus.

«See on väga ebatavaline nähtus, mille sarnaseid on maailmast väga vähe teada. Seetõttu ei saanudki me soolase vee päritolu enne põhjalikumat uuringut kuigi kindlad olla,» ütles uuringut juhtinud Jessica Badgeley.

Veelgi huvitavam on aga asjaolu, et jääliustiku all üldse vedelat vett olla saab. Alaska Ülikooli liustiku-uurija Erin Pettit selgitas seda järgnevalt:

«Kuigi see võib tunduda ebaloogiline, vabaneb vee jäätumisel energiat, mis soojendab ka ümbritsevat keskkonda. Taylori liustikku võib pidada kõige külmemaks pideva veevooluga liustikuks maailmas.»

Liustiku all on aga nii külm, et osa veest jäätub, mille mõjul jääb alles ka piisav kogus vedelat vett, mille soolasisaldus takistab seda omakorda jäätumast.

Uuring ilmus ajakirjas Journal of Glaciology.