N, 9.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Teadlased leidsid vähemalt 6500 geeni, mis naistel ja meestel erinevalt toimivad

Kaur Maran
Teadlased leidsid vähemalt 6500 geeni, mis naistel ja meestel erinevalt toimivad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Foto: Weizmann Institute of Science

Meeste ja naiste erinevusest on mõistagi kirjutatud tuhandeid ja tuhandeid lehekülgi. Nüüd on aga grupp Iisraeli teadlasi näidanud ära 6 500 geeni, mis sugude puhul erinevalt avalduvad.

DNAst moodustunud geenid on teatavasti peamine päriliku informatsiooni kandja, kuid see, kuidas nende geenide põhjal valke sünteesitakse – kuidas need avalduvad – sõltub suurest hulgast faktoritest, mille uurimisega geneetikud ja bioloogid pidevalt tegelevad.

Hiljuti tuvastas grupp Iisraelis asuva Weizmanni Teadusinstituudi teadlasi tuhandeid geene, mis avalduvad erinevalt meeste ja naiste puhul. See tähendab aga, et meeste ja naiste puhul toimuvad omaette evolutsioonilised protsessid, mis on ometigi omavahel ühendatud.

Uuringu juured peituvad aastate taguses teadustöös, kus professor Schmuel Pietrokovski ja Dr Moran Gershoni uurisid, miks on ligi 15 protsenti paaridest võimetud saama lapsi – evolutsioonilise loogika järgi peaks järglaste arvu vähendavad mutatsioonid loodusliku valiku käigus kaduma.

Toona tehti selgeks, et spermatosoidide kujunemise eest vastutavad geenid püsivad just selle pärast, et need avalduvad ainult meestes. Kui aga probleemne mutatsioon esineb vaid pooles populatsioonis, siis ei rakendu ka looduslik valik ja geenid kanduvad vabalt edasi järgmisse põlvkonda.

Nüüd otsustasidki teadlased oma varasemat uuringut laiendada ja uurida, milliste geenide peale viljakusega seotute avaldumine kahe sugupoole vahel veel erineb. Selleks kasutati suure geeniekspressiooni uuringu GTEx andmebaasi, milles on olemas ligi 550 täiskasvanud doonori andmed.

Teadlased võtsid vaatluse alla ligi 20 000 valke kodeerivat geeni, sorteerisid need doonori soo järgi ja otsisid erinevusi valkude sünteesis. Kokku leiti soolisi erinevusi 6 500 geeni avaldumises. Näiteks avaldus meeste seas tugevamalt lihaskoe arenemisega seostatud geen, naistes aga rasva salvestamise oma.

Soospetsiifilised geenid ei selekteeru

Kuidas aga mõjutab selline erinevus geenide evolutsioonilist selektsiooni? Tuleb välja, et nagu ka spermatosoide kodeerivate geenide puhul, ei toiminud ka uuringus määratud soospetsiifiliste DNA-lõikude selekteerimine kuigi efektiivselt.

«Mida soospetsiifilisem geen oli, seda väiksem näis olevat ka loodusliku valiku surve,» ütles Dr Gershoni. «Lisaks paistis, et selektsioon oli meeste puhul veelgi nõrgem.»

Miks see nii on, ei osata veel kindlalt öelda, kuid teadlaste oletus ütleb, et tegemist võib olla ühe vana evolutsioonilise teooria ilminguga.

«Paljudes liikides saavad emased paljuneda vaid piiratud arvul kordadel, samas kui isased saavad teoreetiliselt teha seda piiramatult ja saada seega palju rohkematele järglastele isaks. Seetõttu võib ka evolutsioon olla isaste osas «lõdvem» ja võimaldada rohkemaid katseid,» selgitas Pietrokovski.

Lisaks meeste ja naiste puhul loogilistele erinevustele nagu piimanäärmetega seotud geenide ja seksuaalsusega seostatavate geenide avaldumisele ilmnes erinevusi aga ka näiteks südame vasaku vatsakese ehitust ja kaltsiumi imendumist määravates geenides.

«Me oleme kõik geneetilise ülesehituse poolest põhimõtteliselt ühesugused, aga seda koodi kasutatakse eri kehaosade ja indiviidide puhul erinevalt,» ütles Dr Gershoni. «Kui vaadata sugude vahelisi erinevusi, siis näeme, et tihtipeale töötab evolutsioon tihtipeale hoopis geeni avaldumise tasemel.»

«Paradoksaalsel kombel kanduvad kahjulikud, sealhulgas ka viljakust põhjustavad mutatsioonid just soospetsiifiliste geenide puhul järgmisse põlve edasi. Sellest vaatenurgast võime öelda, et meeste ja naiste puhul kehtivad erinevad loodusliku valiku põhimõtted ja vähemalt mingil määral tasub inimevolutsiooni vaadelda kui kahe soo koosevolutsioneerumist,» lisas professor Pietrokovski.

Uuring ilmus ajakirja BMC Biology.

Märksõnad
Tagasi üles