Mis on kosmoseprügi ja miks peavad pea kõik kosmoseagentuurid seda üheks suuremaks probleemiks, millest kosmosevallutusel võitu saama peame?
Kosmoseajastu on tuure kogumas. Erinevate satelliitide orbiidile saatmine on juba pea igapäevane uudis ning alles hiljuti teatas India Kosmoseuuringute Organisatsioon IRSO uuest rekordist – ühe kanderaketiga viidi kosmosesse koguni 104 satelliiti. Novembris avaldas Elon Muski SpaceX plaani saata orbiidile ennekuulmatud 4500 satelliiti, et võimaldada kiire internetiühendus kõikjal üle maailma.
Suure kosmoseeufooria taustal on aga tõusmas uus ja aina süvenev probleem: mis saab kõigist nendest satelliitidest, kui nad oma eluea ära elavad? Tuleb välja, et nii nagu meie ookeanid on praeguseks täitunud prügiga, on samalaadne kolameri praeguseks täitmas ka planeedi orbiiti.
Kui kaugel Maast kosmoseaparaadid üldse asuvad?
Kuna iga taevakeha ümber on vaid kindlad alad, kus nende gravitatsioon kaaslasi hoida suudab, on ka kõik kosmosesse saadetud Maa-satelliidid kindlatel orbiitidel. Kuna neis piirkonnis püsivad kõik esemed Maa gravitatsioonivälja lukustatuna, koguneb ka kosmoseprügi just nendele kõrgustele.
Kui palju kosmoseprügi aga tegelikult orbiidil on?
Tuleb välja, et kasutuses olevad satelliidid moodustavad kõigist orbiidil olevatest objektidest vaid kuus protsenti. Neile lisaks on maailmaruumis veel ka satelliidid üles lennutanud kanderakettide ülemised astmed, maha kantu satelliidid ja erinevad missioonidega seotud esemed, mis on kulumise ja kokkupõrgete tagajärjel erinevatest esemetest eraldunud.
Teistpidi väljendatuna – 94 protsenti meie planeedi tehiskaaslastest on kvalifitseeritav kui kosmoseprügi ja suurejooneliste satelliidiprogrammide lisandumisel tekib neid vaid juurde.