Hormoon FGF21, mis eritub maksast pärast magusa söömist, võib määrata ära, kes on suur magusasõber ja, kes mitte.
Maiasmokad võivad oma magusaisus süüdistada maksa
3. mai 2017, 15:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kopenhaageni ülikooli teadlaste läbiviidud uuringust nimelt selgus, et inimesed, kellel on kindlat tüüpi FGF21 geenivariandid, tarbisid umbes 20 protsenti suurema tõenäosusega maiustusi nagu näiteks komme, jäätist ja šokolaadi, vahendab Phys.org.
Uurimistööga alustades ei olnud teadlased kindlad, kas tegemist on närilistele omase nähuga või omab geen samasugust mõju ka inimestele. Uuringu üks autoritest Mathhew Gillum ning tema kolleegid Iowa ülikoolist avastasid 2015. aastal FGF21 nimelise maksahormooni mõju magusatarvitamisele nimelt näriliste peal.
Andmeallikana kasutasid teadlased uuringut Inter99. Uuringu käigus koguti nii osalejate enda poolt üles kirjutatud tarbimisraporteid kui ka katsealuste verest saadud informatsiooni glükoosi ja kolesterooli tasemete kohta. Seejärel järjestati osalejate FGF21 geenid.
Keskenduti kahele geenivariandile – varasemate uuringute põhjal oli alust arvate, et need mõjutavad just enim süsivesikute tarbimist. Teadlased leidsid lõpuks, et esimene neist mõjutab kõige tugevamini inimese magusa tarbimist.
Uuring näitas ka teatud seost alkoholitarbimise/suitsetamise vahel. Seost teise tüübi diabeedi vahel aga ei leitud.
Uuring ilmus ajakirjas Cell Metabolism.