Puust ja punaseks: kuidas saab soojenevas kliimas olla nii ebatavaliselt külm kevad?

NASA avaldatud kaardil on näha ilma mõjutava ja kliimasoojenemisest mõjutatava jugavoolu kulgemist. Foto: NASA

Kliimamuutuste puhul ei tasu unustada tõdemust, et tegu on kogu globaalse kliimasüsteemi muutusega ning «ekstreemsed ilmaolud» ei tähenda ainult kuumalaineid.

Möödunud aprillikuu oli üks külmematest alates 1961. aastast, kinnitas eile Postimehele Riigi Ilmateenistuse sünoptik Helve Meitern. Samal ajal, kui meil on aprillis lumi maas, toimub ka mujal maailmas veidrusi – Sahara kõrbes tuli maha lumi, mujal on olnud nii pikka külma kui ka kuuma.

Üks põhjuseid, miks kliimaga toimuva kirjeldamiseks kasutatakse aina enam terminit «kliimamuutus» ja mitte «globaalne soojenemine», ongi tõsiasi, et kuigi globaalne keskmine temperatuur tõuseb, jaotub see muutus üle maailma erinevalt. See tähendab, et mõneski piirkonnas võib globaalse soojenemisega kaasneda ka kohaliku jahenemise hoogusid.

Tasub silmas pidada, et maailma atmosfäär on väga keeruline paljudest õhuvooludest koosnev süsteem, mille puhul on võimalik, et muutused ühes maailma otsas muudavad teisel pool maakera toimuvaid protsesse.

Sellele viitas ka Meitern, kui tõi välja, et globaalsest keskmisest kaks korda kiiremini soojenev Arktika mõjutab ka ümbritsevaid piirkondi.

Arktika soojenemisega kaasneb nimelt polaaralade kohal atmosfääri ülaosas asuva jugavoolu muutumine. Tegemist on ligikaudu 9-12 kilomeetri kõrgusel läänest itta puhuvate tugevate tuultega, mille käivitavaks jõuks on külma Arktika ja lõunapoolsemate soojemate õhumasside kokkupuutel tekkiv õhuvool.

Seoses soojeneva Arktikaga on korduvalt välja toodud jugavoolu kulgemistrajektoori muutusi. Kuna polaaralal õhk soojeneb, tõuseb ka õhurõhk ja see mõjutab kogu süsteemi toimimise loogikat – niigi omajagu lainetav jugavool hakkab veelgi enam siksakke tegema ja selle tagajärjel jõuab ka rohkem arktilist õhku kaugemale lõunasse. Samal ajal jõuab polaaraladele ka rohkem sooja õhku, mis võimendab kogu protsessi veelgi.

Sellisele stsenaariumile viitasid näiteks briti ja ameerika teadlased oma 2016. aastal ilmunud uuringus, kus näidatakse, kuidas jugavoolu kulgemistee muutumine toob endaga kaasa jahenemist mitmetes piirkondades.

Samas toimub looduses alati kõikumisi. Näiteks on ka jugavoolu looduslikule toimimisele nagu ka paljudele teistele kliimanähtustele iseloomulik trajektoori kõikumine ja nii on ka tihtipeale ilma spetsiifiliste uuringuteta raske hinnata, mil määral on ebatavaliste olude taga inimese põhjustatud kliimamuutus, mil määral aga looduslik kõikumine. Fakt aga on, et globaalne keskmine õhutemperatuur tõuseb jätkuvalt, Arktika sulamine ei näita erilisi raugemise märke ja atmosfääri CO2 kontsentratsioonidki kasvavad viimastel aastatel saavutatud heidete piiramise ponnistuste kiuste.