/nginx/o/2017/04/28/6598891t1h7722.jpg)
Teadlased on leidnud uue diagnoosi üheks impressionismi isaks peetava Francisco de Goya müstilisele haigestumisele, vahendab New Scientist.
Kas haruldane haigus tõi kaasa hullumeelse pöörde maalikunstis? (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/04/28/6598893t1h0214.jpg)
Hispaania ja kogu maailma 18. sajandi ühe kuulsama maalikunstniku de Goya pildikeeles toimus murrang 1772. aasta sügisel, mil tollal 46-aastane mees haigestus müstilisse haigusse, mille tagajärjel jäi ta elu lõpuni kurdiks. Tollal pidasid arstid haigust koolikuks, kuid juba talveks oli kunstnik voodihaige ja raskest haigusest taastumine võttis aega kaks aastat.
Kui enne tegeles de Goya põhiliselt portreede maalimisega, siis pärast haigust sugenes tema töödesse süngem toon. Mis haigus sellise muutuse tingida võis, on aga tänase päevani vaidlusküsimus. Küllalti laialdaselt on levinud arvamus, et tegemist võis olla tolle aja värvides sisaldunud plii mürgitusega, kuid selles teoorias on küsitavusi.
Nüüd aga on USA Marylandi ülikooli kuulmisekspert Ronna Hertzano käinud välja uue teooria, mis selgitab esmakordselt tervet sümptomite komplekti, mis kunstnikku vaevas.
Nimelt kurtis de Goya enne kurdiks minemist surina üle kõrvades. Lisaks tekkisid tal probleemid tasakaalutunnetusega ning haiguse kõige sügavamate episoodide ajal ka hallutsinatsioonid ja mööduvad halvatuse juhud.
Haruldane sündroom sobib sümptomitega
Hertzano sõnul tähendab asjaolu, et haiguskäigu lõpuks oli kunstnik mõlemast kõrvast kurt, et nakkus pidi levima tema ajju. Kuigi selline kulg võib olla näiteks meningiidil ja süüfilisel, ei sobi nende haiguste tunnustega aga kunstniku ülejäänud sümptomid. Antibiootikumide-eelsel ajastul oleks nende haiguste üle elamine ka äärmiselt vähetõenäoline. Lisaks ei ole teada, et de Goyal oleks esinenud ka meningiidile iseloomulikke neuroloogilisi häireid.
Pliimürgitus on Hertzano hinnangul aga ebatõenäoline diagnoos, kuna kui jätta kõrvale kurdiks jäämine, olid kõik kunstniku sümptomid siiski mööduvad. Selle asemel pakub ta välja, et hallutsinatsioonide, halvatuse ja kurdiks jäämise taga võis olla haruldane Susaci sündroom.
Tegemist on autoimmuunhaigusega, mille käigus hakkab immuunsüsteem ründama väiksemate veresoonte seinu, põhjustades peavalusid ja hallutsinatsioone. Silmade ja kõrvade verevarustuse halvenemine võib aga põhjustada pimedaks või kurdiks jäämist. Haigus ise kestab reeglina aasta kuni kolm.
Pärast haiguse möödumist asus kunstnik taas tööle, avaldades 1799. aastal 80 tööd kummitusi, nõidasid ja õudusunenäo-stseene kujutavast seeriast. Selle tõttu peab mõni kunstiajaloolane teda ka impressionismi eelkäijaks.