/nginx/o/2017/04/10/6537571t1h9d7b.jpg)
ALMA observatooriumi tehtud pildilt on näha, kui vägivaldne ühe tähe sünd olla võib.
Foto: astronoomid tabasid pildile sündiva tähe plahvatuse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ligi 500 aastat tagasi sattusid kaks läbi Universumi liikuvat nn eeltähte üksteisele ohtlikult lähedale. Gravitatsioonide vastastikmõju tagajärjel toimus suur plahvatus ning veel täheks vormumata materjal lendas maailmaruumi laiali.
Nüüd võttis grupp astronoome uurida, et mis ikkagi juhtus. Lõuna-Ameerikas asuva ALMA (Atacama Large Millimeter Array) observatooriumi abil uuriti plahvatuse tagajärjel laiali paisatud prototähe puru ja tuleb välja, et sugulastähtede vahelised suhted võivad kohati olla üsnagi vägivaldsed.
Uuritud tähepuru pärineb Orioni tähtkuju taga asuvast Orioni molekulaarpilvest. Vaid veidi aega pärast oma sündi 100 000 aastat tagasi takerdusid nende kahe tähealge gravitatsioonid omavahel kinni ja hakkasid üksteise ümber tiirlema, seejuures pidevalt vaikselt üksteisele lähenedes. Kui nad aga üksteisele liiga lähedale sattusid, toimus võimas plahvatus, mis paiskas kogu ümbritseva materjali kiirusel üle 150 kilomeetri sekundis mööda maailmaruumi laiali vihisema.
Plahvatuse käigus vallandunud kogus energiat on ligikaudu võrreldav Päikesepoolt 10 miljoni aasta jooksul toodetavaga ning täna on selle plahvatuse jäljed nähtavad ka Maalt.
«Kuigi sellised sündmused on Universumis võrdlemisi lühiajalised, võivad nad olla üsnagi tavalised. Hävitades materjalpilve, millest ise moodustusid, võivad tähed niimoodi reguleerida hiiglaslikes tolmupilvedes toimuvaid tähetekke protsesse,» ütles uuringut juhtinud John Bally Colorado Ülikoolist.
ALMA observatooriumis asuva Lõuna-Kaksikute teleskoobi abil suutsid Bally ja tema kolleegid tabada unikaalse pildi plahvatuse põhjustatud materjali laialipaiskumisest, millel nähta olevad joad on ligikaudu valgusaasta pikkused.
Uuring ilmus ajakirjas Astrophysical Journal.