/nginx/o/2017/04/10/6537003t1hbec1.jpg)
Tuleb välja, et tsöliaakiat tekitavad seni täiesti kahjutuks peetud viirused, kirjutab Popular Science.
Avastati gluteenitalumatuse ootamatu põhjustaja (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaal ja Soomes elavate karjalaste puhul on teadlased juba ammu täheldanud veidrat iseärasust. Nimelt on tegemist nii geneetiliselt kui ka kultuuriliselt küllaltki sarnaste inimestega, kuid ometigi on gluteenitalumatust põhjustav tsöliaakia Soome pool piiri ligi kümme korda levinum kui Venemaal.
On teada, et peaaegu kõik tsöliaakiahaiged kannavad kindlaid mutatsioone, mistõttu on seda ajalooliselt ka geneetiliseks häireks peetud. Kuidas aga seletada siis Karjala Soome ja Venemaa osade vahelisi erinevusi?
Arvestades, et nisutooteid tarbitakse Venemaal statistiliselt oluliselt rohkem kui Soomes, ei tasu oletada, nagu oleks selline erinevus tingitud suuremast kokkupuutest gluteeniga. See tähendab aga, et erinevuse selgitamisel on välistatud nii geneetiline mõju kui ka kokkupuute teooria.
Nüüd on grupp teadlasi aga käinud välja täiesti uue selgituse – tsöliaakia taga võib olla hoopiski nakkus, konkreetsemalt reoviiruse infektsioon. Tegemist on näiliselt täiesti kahjutute viirustega, mis põhjustavad nii tagasihoidlikke terviseprobleeme, et enamasti jääb selle olemasolu diagnoosimata.
Chicago ülikooli teadlaste avaldatud artiklis tutvustatakse aga reoviiruste seni teadmata mõju inimeste seedesüsteemile – nimelt näib, et need seni kahjutuks peetud haigustekitajad ongi n-ö käivitajad, kes vallandavad vastava geneetilise mutatsiooni olemasolu korral ka tsöliaakia tekkimise.
Nimelt on meie sooltes olemas terve hulk kaitsemehhanisme, mis võitlevad soolestikku sattuvate bakterite ja viirustega. See on väga täpne ja edukas süsteem, mis suudab hävitada enamuse vaenulikest mikroobidest ja töötab efektiivselt ka tsöliaakiaga seostatud mutatsioonide HLA-DQ2 ja HLA-DQ8 korral.
Juhul, kui toimub aga õigete olude kokkulangemine – inimene sööb gluteeni ajal, mil tema kehas on reoviirus ja ta kannab ka eelpool nimetatud geene, võib see mikroobidevastane süsteem aga segadusse minna ja hakatagi pidama gluteeni enda kõige suuremaks vaenlaseks. Ja see ongi lühidalt väljendatuna tsöliaakia – keha satub segadusse ega tea, kelle või mille vastu peaks immuunreaktsiooni algatama.
Oma teadustöös kasutasid gastroenteroloog Bana Jabri ja kolleegid katseloomadena hiiri. Spetsiaalselt geneetiliselt modifitseeritud loomadele viidi sisse tsöliaakiaga seotud geenid, pärast mida nakatati neid reoviirustega ja toideti gluteenirikka toiduga. Eksperiment töötas – võrreldes tavalistest hiirtest koosneva kontrollgrupiga tekkis tsöliaakiat katseloomadel oluliselt rohkem
Seejärel kontrolliti tsöliaakiahaigeid ning loomulikult tuli välja, et peaaegu kõik neist olid nakatunud reoviirusega. Mõistagi ei tähenda tulemus, et tsöliaakia tekkimine oleks nüüd ammendavalt ära seletatud, kuid kahtlemata oleme selgitusele olulise sammu võrra lähemal.
Juba tsöliaakiat põdevaid inimesi see teadmine tõenäoliselt kuigi palju ei aita, kuid sellest võib tulevikus kooruda võimalik ennetusviis, ehk vaktsiingi.
Uuring ilmus ajakirjas Science.