Kõigi aegade täpseima uuringu järgi on maailmas 60 065 puuliiki, millest suur osa vaid ühes riigis, vahendab BBC.
Sajandeid kestnud töö vili: lõpuks tehti kindlaks, kui palju puuliike maailmas on
Tuleb välja, et õige vastus küsimusele, et kas kõik maailma puuliigid on kokku loetud, on mõnda aega olnud «nii ja naa.» Nimelt on valdav enamus liike küll tõenäoselt kirjeldatud, kuid ülemaailmset ülevaadet alles hiljuti siiski ei olnud – info oli killustatud ligi 500 erineva organisatsiooni vahel ja summaarse liikide arvu välja arvestamine seetõttu keeruline.
«Suur osa nendest andmetest ei olnud varem kättesaadav. Oma mõju poolest on andmete digitaliseerimine sisuliselt sajandeid kestnud töö kulminatsioon,» ütles BBC-le maailma botaanikaaedade ühenduse Botanical Gardens Conservation Internationali (BGCI) peadirektor Paul Smith.
Põhjaliku töö viljana on nüüd sündinud ammendav nimekiri maailma puudest, mille järgi on maailmas kokku täpselt 60 065 liiki puid, millest peaks olema teadlastele abi looduskaitse tõhustamisel ja ohustatud liikide tuvastamisel ning abistamisel.
Ehk mitte kõige üllatuslikumalt osutus maailma kõige puuliigirikkamaks riigiks Brasiilia, mille piires kasvab koguni 8 715 liiki puid.
Ligi 58 protsendi liikide leviala üoordis aga vaid ühe riigiga, mistõttu võivad need olla ka ohualtimad. 300 liigi puhul oli väljasuremine vähema kui 50 isendi kaugusel.
Maailma puuliikide andmebaasiga saab tutvuda BGCI kodulehel.
Segadus liigivaesemate piirkondadega
Uuringu kokkuvõttes tuuakse küll välja, et kõige liigivaesem piirkond on Põhja-Ameerika lähispolaarne piirkond, vaid 1 400 puuliigiga, kuid akadeemiku ja Eesti Maaülikooli taimefüsioloogia professori Ülo Niinemetsa sõnul on kõige liigivaesem siiski Euroopa.
«Ka see 1 400 on väga suur number. Näiteks Eestis on puid-põõsaid alla 90 liigi, Euroopa peale kokku tuleb ehk heal juhul 400-500 liiki ja Euroopa lähis-Polaaraladel üldse 2-3. Põhjapoolkeral on üldiselt nii, et kõige liigirikkam on Ida-Aasia, sellel järgneb Põhja-Ameerika ja siis Euroopa,» ütles Niinemets.
Tema sõnul on Euroopa liigivaesuse taga meie maailmajao geograafia eripäraga, millele on iseloomulik ida-lääne suunalised mäeahelikud, mis ei võimaldanud taimedel jääaegade pealetuleku ajal lõuna poole taanduda. Põhja-Ameerikas, kus mäestikud jooksevad pigem põhja-lõuna suunal sellist looduslikku takistust ei olnud ja taimed said nii taganeda kui ka tagasi tulla. Sama põhimõtte kehtis ka Ida-Aasias.
Andmebaasi arendamist kirjeldav uuring ilmus ajakirjas Journal of Sustainable Forestry.