Miks ei peaks minema Marsile elu otsima?

Maa stratosfääri lennutatud NASA õhupall. Foto: David Smith/NASA

Iga päev jõuab teadusuudiste lehekülgedele mõni järjekordne Marsiga seotud uudis ning paljud neist räägivad kas selle koloniseerimise plaanist või siis lootusest planeedilt elu leida. Samal ajal leidub aga hulk inimesi, keda Marsile mineku plaan hirmutab. Tegu on astrobioloogidega.

Nende hirm seisneb paradoksis, et mikroobide leidmiseks Marsile saadetud kosmoselaev viib endaga võib-olla kaasa Maa baktereid, mis võivad Marsilt elu otsijad ära petta või hoopiski punast planeeti saastata.

Tegu ei ole kellegi paranoia või ebamõistliku hirmuga, sest organismid, mis suure tõenäosusega jääksid Marsil ellu, võivad ka päriselt kosmoselaeva sattuda. 2003. aastal tehtud uurimus näitas, et isegi kõige puhtamate kosmoselaeva osadega seotud ruumidest leiti eriti kangekaelse bakteri Bacillus pumilus’e tüved. See bakter on suutnud ellu jääda täiesti kuivades, pea täielikult toitaineteta tingimustes, ja peab vastu keemilisele töötlemisele. Veel enam: Bacillus pumilus suutis poolteist aastat elus püsida ka avakosmoses, kuhu ta sattus rahvusvahelise kosmosejaama (ISS) kaudu.

Siiski näib selle bakteri vastu töötavat üks relv – päikesest pärinev ultraviolettkiirgus. Rahvusvahelises kosmosejaamas ja mujal tehtud eksperimendid on näidanud, et kui lasta Bacillus pumilus’ele otse UV-kiirgust, saab selle tappa.

Eelmisel nädalal vahendas ajakiri Science uurimust, milles üritati testida, kuidas võiks Bacillus pumilus’e surmamine kõige paremini toimida. 2015. aastal saatis NASA teadur ja mikrobioloog David Smith oma meeskonnaga Ameerika Ühendriikide New Mexico ja Texase osariigi kohale 31 kilomeetri kõrgusele, kus asetseb Maa stratosfäär, lendlema bakteritüvega kaetud hiiglasliku õhupalli. Maa stratosfäär sobis eksperimendiks hästi, sest sarnaselt Marsil valitsevate ilmastikutingimustega on Maa stratosfäär õhuke, külm, toitainevaene ja UV-kiirgusele avatud.

Õhupallilt paiskus õhku miljoneid bakteriosakesi, ja eksperimendis korraldati teadlikult n-ö õudusunenäo stsenaarium, kus Marsile satuks erakordselt palju maiseid baktereid. Kaheksa tunni järel oli 100 000 bakteri eose kohta alles üks. NASA jaoks oli see hea märk.

Samas teeb teadlasi murelikuks tõsiasi, et Marsile minnes võib maalt tulnud masinate küljes olla ka n-ö varju jäävaid baktereid, mis päikesekiirgusega kokku ei puutu. Sama näitas ka õhupallieksperiment, kus päike ei mõjutanud teatud pindadel asunud baktereid.

Ka ilmnes eksperimendist, et kõikidest stratosfääris levinud karmidest teguritest mõjutas Bacillus pumilus’t tõsiselt üksnes päikese UV-kiirgus. Et kosmosemasinatel leidub varju jäävaid pindu rohkesti, on see märkimisväärne probleem.

Tulevikus üritab eksperimenti juhtinud Smith päikesekiirguse mõju katsetada teistsugustel pindadel ja erinevate organismidega. Samuti huvitab teda küsimus, kas stratosfääris ellujäävatel bakteritel on mingisuguseid geneetilisi eeliseid.