/nginx/o/2017/03/21/6477157t1h6b3f.jpg)
Grupp teadlasi teatas hiljutisel konverentsil, et maailma järvede keskmine sügavust on tugevalt üle hinnatud, kirjutab Science.
Veider avastus: maailma järved on kolmandiku võrra madalamad kui seni arvatud (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ameerika Füüsika Ühingu kohtumisel tutvustatud andmed on olulised, kuna järvede sügavus on maailma mageveeressursside ja ka kliimasoojenemise modelleerimisel oluline sisend. Kuidas saab selline uudis aga üldse võimalik olla?
Kokku on maailmas ligi sada miljonit järve, mille pindala on üle ühe hektari. Kokku moodustab see 30 miljardit hektarit järvepinda ehk ligi 2 protsenti maismaa pinnast. Järvede sügavuse hindamine on aga keeruline ettevõtmine, milles kasutatakse otsemõõtmiste puudumisel kaudseid meetodeid nagu ümbritseva maastiku liigendatus – järskude kallaste vahel olev järv peab olema sügavam kui lavamaal asuv.
Massachussettsi Tehnikainstituudi okeanograaf B.B. Cael tahtis aga leida täpsema viisi järvede sügavuse hindamiseks. Koos Minnesota Teadusmuuseumi ökoloogi ja Umeå Ülikooli keskkonnateadlase David Seekelliga töötasid nad välja mudeli, mille abil kirjeldada järvede levikut maastikus.
Kõige lihtsamalt väljendatuna on nende põhimõte, et väikesed järved esinevad suuremate kogumitena, suured on aga pigem üksikud ja eraldiseisvad. Selle põhimõtte rakendamisel jõuti järelduseni, et senised hinnangud on järvede pindala mõnevõrra alahinnanud.
Järvede sügavuse ja ruumala hindamiseks kasutati matemaatilist mudelit, mille põhieelduseks on, et maastik on liigendunud fraktaalse geomeetria järgi – ükskõik, kui suurt maastiku osa jälgida, on mägede ja orgude jaotus statistiliselt identne sõltumata sellest, kui suure kõrguskoefitsiendiga seda võimendada.
Tugevalt ülehinnatud
Sellise mudeliga ei ole võimalik teha järeldusi konkreetsete järvede pindalade kohta, küll aga saab nii teha võrdlemisi täpseid järeldusi kogu maastiku kohta. Nii näitabki Caeli ja kolleegide uuring, et kõigi Maa järvede summaarne ruumala peab olema 199 000 kuupkilomeetrit ja keskmine sügavus 42 meetrit.
Kui ruumala hinnang jääb varasemate alumise veapiiri lähedale, siis keskmine sügavus on varasemast hinnangust (62 meetrit) koguni 20 meetrit ehk ligikaudu kolmandiku võrra väiksem.
Juhul, kui uus mudel on tõesti täpsem kui senine, on sellel arvestatavad tagajärjed näiteks kliimamuutuste modelleerimisele. Nimelt on omavahel seotud järvede sügavus ja nende metaaniheide – mida sügavamad on järved, seda vähem jõuab nende põhjas elavate bakterite toodetud metaani atmosfääri. Madalamad järved tähendavad aga suuremaid metaani emissioone järvedest.
Hetkel tunnustatud mudelite järgi pärineb järvedest umbes sama palju metaani kui kõigist ookeanidest ja poolteist korda rohkem kui kõigist maailma prügilatest. Madalamad järved võivad aga tähendada, et järvede roll metaani atmosfääri paiskamises on veelgi suurem kui seni arvatud.