Tšehhi kurioosum tõstatab küsimusi – kas tõesti võivad surnukehad iseenesest soojeneda?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Kaur Maran
Copy
Tšehhis ootamatult soojenema hakanud surnukeha tõstab küsimusi vastuolulise nähtuse võimalikkuse üle.
Tšehhis ootamatult soojenema hakanud surnukeha tõstab küsimusi vastuolulise nähtuse võimalikkuse üle. Foto: Athar Hussain/Reuters/Scanpix

Üks veider juhtum Tšehhis on taas toonud tähelepanu alla nähtuse, mida on küll korduvalt kirjeldatud, aga mida pole seni suudetud seletada, vahendab Popular Science.

See juhtus ühel hommikul ühes Tšehhi haiglas, kui 69-aastase patsiendi süda pärast pikka haigusega võitlemist üles ütles. Tund aega pärast tema surma valmistusid õed tema keha lahkamisele viima, kui märkasid, et see oli ebatavaliselt soe. Et teha kindlaks, kas mees on ikka tõesti surnud, kutsuti kohale ka arst, kes seda ka kinnitas.

Poolteist tundi pärast surma oli mehe kehatemperatuur aga juba ligi 40 ºC ja kartes, et kehas võib toimuda üliharva esinev vastuoluline iseeneslik süttimine, asusid arst ja õed tema keha jääkottidega jahutama.

Nüüd on see juhtum kirjeldatud ka erialases ajakirjas American Journal of Forensic Medicine and Pathology ning näib, et tegemist oli hoopis veidrama nähtusega, mida tuntakse kui surmajärgset kuumenemist.

Tegemist on võrdlemisi hästi kirjeldatud, aga seniajani selgitamata, paljude arvates ka mitteeksisteeriva fenomeniga, kirjeldas nähtust Popular Science’ile George Washingtoni Ülikooli kohtupatoloog Victor Weedn.

Tavalise ainevahetuse korral tekib soojus kehas toidu lagundamisel ja hoiab kehatemperatuuri ligikaudu 36,6 kraadi juures. Kui aga ainevahetus katkeb, lõpeb ka sooja tootmine ja tavaliselt jahtub keha mõne tunni jooksul maha. Mitmel pool kasutatakse keha temperatuuri muu hulgas ka selleks, et hinnata, kui kaua aega on surmast möödunud.

Katkenud ainevahetuse puhul esinev surnukeha soojenemine on aga väga veider nähtus, mida paljud peavad isegi eksituseks või väärarusaamaks – selline asi ei saa lihtsalt päris olla. Ehk on tegemist vigadega diagnoosis? Näiteks on võimalik, et surmajärgse soojenemise diagnoosimisel ei võeta arvesse termomeetrite mõõtevigu, kraadimise kohta (kaenla alt/suust/pärakust) või ka ümbritseva keskkonna temperatuuri. Lisaks ei ole paljud soojenemist kirjeldavad uuringud retsenseeritud.

Näiteks kraaditi Tšehhis surnud meest kaenla alt, mis ei ole õige temperatuuri kätte saamiseks ideaalne koht, lisaks on kahtlusi ka termomeetri täpsuses.

Ometigi ei ole soojenemine veel üheselt ümber lükatud. Välja on käidud mitu teooriat selle kohta, mis võib selle esinemist soodustada. Näiteks peetakse soodustajateks joovet, ajutraumat, lämbumist, vähki, uimastikasutust, infektsioone ja südameinfarkti. Täpsete mehhanismide kohta pakutakse seni välja vaid «ainevahetusega seotud protsesse». Uusim teadusartikkel käib välja «kudede ja bakterite jätkuva ainevahetuse ja puuduliku soojakao.»

Näiteks on teoreetiliselt võimalik, et kui inimene sureb sportimise ajal, jätkuvad mõned sooja tootvad protsessid, kuid kui jahtumine sellele järele ei jõua, võib mõneks ajaks tõepoolest toimuda soojenemine. Teistpidi võib siin olla oma mõju ka mõnel vereringet mõjutaval ravimil.

Samuti juhitakse Popular Science’is tähelepanu ka asjaolule, et keha rakud ei lõpeta sugugi kõik korraga oma tegevust ning mõned jätkavad ka mitu minutit pärast aju ja südame surma. Teoreetiliselt võiks ka selline protsess soojust toota, kuid see jätab siiski õhku küsimuse, miks soojenemist tihemini ei esine.

Igal juhul on Tšehhis kirjeldatud juhtum üks veidramatest kurioosumitest, mis viimasel ajal teaduskirjanduses kirjeldatud. Kui soojenemine peaks aga tõepoolest päris asjaks osutuma, võib sellel olla ootamatuid tagajärgi kohtumeditsiinile ja kes teab – ehk ka sellele, kuidas me ainevahetusprotsesse näeme.

Tšehhi soojenevat laipa kirjeldav uuring ilmus ajakirjas American Journal of Forensic Medicine and Pathology.

Tagasi üles