Miks me teisi nähes sügeleme?

Pea kratsimine. Inimesed ja loomad kipuvad end kratsima ka siis, kui näevad teisi seda tegevat. Foto: Nick White/picture alliance / moodboard

Sügelemine ja kratsimine on meie ajju sisse kodeeritud, näitab värske uuring. 

Küsimus, miks me kratsimist nähes ka ise sügelema hakkame, on teadlasi kaua köitnud. Üks võimalike teooriaid ütleb, et sotsiaalsed loomad võivad selle abil aru saada, millal parasiitidest eemale hoida. Huvitaval kombel on aga osa uuringuid näidanud,e t teiste peale kipuvad suurema tõenäosususega sügelema neurootilisemad inimesed. Sügelemise suurim mõistatus ongi tõsiasi, et tegu on pigem kontrollimatu tegevuse kui teadliku otsusega.

Et uurida, mis ajus sügelemise ajal toimub, korraldasid Washingtoni Ülikooli teadlased eksperimendi, kus analüüsiti kratsivaid hiiri. Katse tulemused avaldas eelmisel nädalal ajakiri Science.

Uurimuses kasutati tavalisi hiiri või siis hiiri, kes kannatasid kroonilise sügeluse käes. Tavalised hiired pandi ühte puuri sügelevate hiirte või siis teiste omasugustega. Vaatlus näitas, et läks vaid viis sekundit, kuni krooniliselt sügelevate hiirtega koos olnud hiired ka iseennast kratsima hakkasid. Tavaliste hiirtega kokku pandud hiired ennast sügama ei hakanud.

Samasugune sügeluse ülevõtmine tekkis ka siis, kui hiirtele näidati videoekraanil toimuvad sügelust. Arvestades hiirte halba silmanägemist, tuli selline tulemus teadlastele üllatusena. Nende sõnul näitavad aga tulemused sedagi, et pigem tekitab sügelust kratsimise nägemine kuivõrd selle hääl või lõhn. Samuti väidavad nad, et kratsimine ei sõltu empaatiast, sest varasematele uuringutele tuginedes, on teadlased kindlad, et hiirtel esineb empaatiavõime vaid tuttavate loomade suhtes.

Lisaks üldistele vaatlustele uurisid ka hiirte ajus toimuvat ning avastasid, et teiste sügelemist üle võttes aktiviseerus hiirte ajus see osa, mi son seotud nende «sisemise kellaga». Lisaks sellele seostus sügelemine teatud neuropeptiidiga nii väidavad töö autorid, et sügelemine ongi pigem automaatne tegevus, mis on meie ajju «sisse programmeeritud».

Loe täpsemalt originaalartiklist.