/nginx/o/2017/03/07/6416495t1h8f93.jpg)
Sakslastega koostöös tehtud uuringus näitasid Tallinna Ülikooli teadlased, et katk esines inimeste hulgas märksa varem, kui ajaloolised allikad on viidanud.
Eestist leitud inimjäänused viisid katku ajaloo ümberhindamiseni (1)
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
7. märts 2017, 11:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Katk on põhjustanud läbi sajandite inimkonna hulgas suurt suremust ning toonud kaasa vähemalt kolm suuremat pandeemiat. Nende hulgas 14. sajandil Aasiast Euroopasse jõudnud Must Surm, mis mõningate allikate väitel vähendas Euroopa rahvastikku kuni poole võrra. Viimastel aastatel on katkubakteri (Yersinia pestis) evolutsioonilise ajaloo uurimisel välja selgitatud, et katk esines inimeste hulgas märksa varem, kui ajaloolised allikad on viidanud.
Professor Johannes Krause juhitav uurimisrühm, mille üks koostööpartnereid on ka Tallinna Ülikooli teadur Raili Allmäe, avaldas hiljuti teadusartikli «The Stone Age Plague: 1000 years of Persistence in Eurasia», mis heidab pilgu katkubakteri evolutsioonile ja levikule ajaloos.
«Uurimistöö tulemused näitasid, et katk saabus Baltimaadesse ja Saksamaa aladele koos karjakasvatajatega Yamna kultuuri (3500-2000 eKr) aladelt ehk stepialadelt Kaspia ja Musta mere põhjakaldal,» võttis Raili Allmäe kokku katku päritolu uurimise tulemused. Arheoloogi ja inimese geneetika analüüs näitas, et hilises neolootikumis ja pronksiajal liikusid inimesed Kesk-Euraasiast piki Kaspia ja Musta mere põhjakallast Kesk-ja Ida-Euroopasse.
Arvestades kronoloogiat, katkutekitaja evolutsioneerumist ja muistsete inimeste liikumismustreid võib oletada, et Euroopas või selle lähinaabruses tekkis lokaalne katkukolle.
«Sealt liikusid sama hilisneoliitilise-pronksiaegse katkubakteri rühma uuemad tüved hilisel pronksiajal mööda Euraasia steppe tagasi Kesk-Euraasia suunas,» sõnas Allmäe.
Tagasi Aasiasse
Uurimusest selgus, et inimesed liikusid Kesk-ja Ida-Euroopast ka tagasi Kaspia ja Musta mere põhjakaldale ja kaugemalegi, Altai piirkonda. Koos nendega suuri vahemaid läbides liikusid läbi steppide ida poole tagasi ka samasse katkubakteri rühma kuuluvad uuemad tüved.
Samuti selgitasid teadlased välja, et hilisneoliitilise-pronksiaegse katku levikus mängis olulist rolli kirp kui haigusetekitaja vektor ehk edasikandja. Arvatavasti oli tegemist kopsukatku või vähenakkava muhkkatku vormiga. Hilisneoliitilise ja pronksiaegse katkubakteri tüved on tänaseks väljasurnud.
Uurimistöö raames tuvastati katkubakteri kandjatena neli hilisneoliitikumist või pronksiajast pärit inimest: kaks Saksamaalt Augsburgist, üks Leedust ja üks Eestist. Viimast tuntakse teadlaste seas kui Kunila II meest. Ajast 2580-2340 eKr pärinev mees leiti Puurmani lähedalt 1948. aastal ning tema luustikust suudeti eraldada ka katkubakter.
Teadusartikli juhtautor on Aida Andrades Valtueña. Uurimistöösse on lisaks saksa arheogeneetikutele kaasatud biolooge, arheolooge ja arheoantropolooge Leedust, Lätist ja Eestist.