/nginx/o/2017/03/06/6413717t1hc7a5.jpg)
Värske uuring näitab, et eluks vajaliku vedela vee olemasolu võib kaugetel eksoplaneetidel tagada vulkaaniline aktiivsus, vahendab Space.com.
Uuring: vulkaanid võivad kauged planeedid elukõlbulikuks kütta (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eluks vajaliku vedela vee olemasolu on üks kriitilisemaid, kui mitte kõige kriitilisem parameeter, mille põhjal astronoomid elu esinemise tõenäosust hindavad. Teatavasti on vesi aga vedel vaid kindlates oludes, milleks on näiteks Maal valitseva rõhu juures temperatuurivahemik 0-100 ˚C. Võrreldes kosmoseruumi ekstreemse külma ja tähtede kiiratava kuumaga on see aga väga tugev kitsendus.
Reeglina hinnatakse vedela vee olemasolu planeedi asukoha järgi tema kodutähe suhtes. Näiteks hiljuti avastatud tähesüsteemis TRAPPIST-1 on nn elukõlbulikus tsoonis seitsmest planeedist kuus – viimane (TRAPPIST-1h) on tähest nii kaugel, et tema pinnale ei jõua vee vedelana hoidmiseks tähelt piisavalt energiat.
/nginx/o/2017/03/06/6413721t1hed1d.jpg)
Värskes uuringus näitab grupp teadlasi aga teistki võimalust elu andva vee tagamiseks. Uue lootusena tuuakse välja nimelt vesinikku purskavad vulkaanid, mis võivad ka kõige eluvõõramad planeedid vormida potentsiaalselt elukõlbulikuks.
Varem on teadlased kirjeldanud võimalust, mille kohaselt laieneb nn «elukõlbulik tsoon» ümber tähe juhul, kui planeedi pinnal on suurem kogus vesinikku. Kuna gaasiline vesinik on aga väga kerge, ei hoia planeetide gravitatsioon seda kinni ja nii põgeneks suurem kogus selliste planeetide vesinikku maailmaruumi avarustesse.
Elukõlbulik tsoon laieneb
/nginx/o/2017/03/06/6413719t1he57c.jpg)
Oma uuringus väidavad Cornelli Ülikooli teadlased aga, et vesiniku põgenemist võib kompenseerida selle pidev vulkaaniline juurdetootmine. Uuringu juhid Ramses Ramirez ja Lisa Kaltenegger võtsidki uurimise alla, kuidas vesinikurikkad vulkaanid atmosfääri vesinikuga varustada võiksid. Nad leidsid, et selliste vulkaanide olemasolu võib suurendada elukõlbulikku tsooni pea 60 protsendi võrra.
Mõtte peale uurida selliste vulkaanide olemasolu ja elukõlbulikkuse seoseid viis Ramireze ja Kalteneggeri varasem uuring, mille tulemusena käidi välja hüpotees, et just vesinikuvulkaanid võisid olla Marsi varase veerohkuse põhjustajateks.
Selliste vulkaanide täpsed omadused sõltuksid aga juba planeetide enda iseloomust – nende massist ja laamade liikumise olemasolust. Näiteks Maal segunevad erinevad vahevöö materjalid laamade triivi mõjul, luues nii vastavad tingimused meie laava tekkeks. Ühe, ühtlase ja ühendatud maakoore tükiga kaetud Marsil olid olud aga kunagi sootuks teistsugused, hõlmates endas nii hiiglaslikke taevasse kõrguvaid vulkaanilise tekkega mägesid kui ka võimalikke varasemaid vesiniku-eritajaid. Nende mõjul oleks kogu punase planeedi temperatuur tuntavalt tõusnud, tehes sealsed olud niimoodi ka elutegevuseks soodamaks.
Kui Ramirezi ja Kalteneggeri järeldused peavad paika, siis võivad need tuua endaga kaasa hulgaliselt lisandusi olemasolevale potentsiaalselt elukõlbulike planeetide nimekirjale.
Uuring ilmus ajakirjas Astrophysical Journal Letters.