/nginx/o/2016/04/18/5275585t1h6599.png)
/nginx/o/2016/09/04/5795773t1h7a32.jpg)
Imelise Teaduse märtsinumber selgitab, mis toimub putukate imepisikeses ajus, alustades kärbeste varjuhirmuga ning lõpetades mesilaste pessimismiga.
Mis tunne on elada maailma väikseima ajuga?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Putukate aju suurus on vaid miljondik inimeste omast. Sellest hoolimata tunnevad nad näiteks ärevust ning võivad langeda isegi pessimismi küüsi.
Näiteks ajavad äädikakärbestele hirmu nahka varjud. USAs tehtud katse näitas, et nad ei põgene küll päris instinktiivselt, vaid kogevad ebameeldivat tunnet, mis meenutab meie hirmu. Teadlased peletasid äädikakärbseid lehvikuga toidult minema ning lehvik heitis neile korraks samasuguse varju, nagu tekib näiteks linnu lähenedes. Oht tekitas kärbestes paanika ja nad lendasid segadusse aetuna veidi aega ringi, et siis mõne sekundi pärast tagasi toidule laskuda.
Prussakaid uurides selgus seevastu, et neil on erisugune temperament. Belgia teadlased jagasid prussakad 19 rühma ning iga rühm lasti aeg-ajalt ümmargusele heledalt valgustatud alale. Katse näitas, et häbelikud prussakad jooksid kohe sellele alale, vapramad tutvusid aga areeniga kauem.
Mesilasi uurinud teadlased avastasid, et need putukad ootavad halvimat nagu pessimistlikud inimesedki. Nimelt kahandab vilets tuju mesilaste seiklushimu. Ühes katses põhjustasid teadlased mesilastele ebameeldivat rappumist ning registreerisid seejärel õnne-hormoonide olulise vähenemise putukate ajus.
Loe putukate ajudest ja tujudest põhjalikumalt Imelise Teaduse märtsinumbrist.