/nginx/o/2017/03/03/6404029t1hcbc7.jpg)
Euroopa Kosmoseagentuuri avaldatud piltidelt võib näha üht suurimatest kanalitesüsteemidest punasel planeedil.
Marsil tuvastati hiiglasliku üleujutuse jäänused (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/03/03/6402699t1h00b8.jpg)
Kõnealune piirkond on Marsi-uurijate seas tuntud kui Kasei Vallesi kanalisüsteem ning selle lähtekohaks on Tharsise vulkaanilise vööndi jalamil asuv Echus Chasma piirkond ning Valles Marinerise kanjonisüsteem. Kanalid ulatuvad sealt aga 3000 kilomeetri kaugusele Chryse Planitia tasandikule.
Vahemikus 3,6 kuni 3,4 miljardit aastat tagasi toimunud geoloogilise aktiivsuse tagajärjel vallandus Echus Chasma'st suur kogus pinnavett, mis tulvas tänastele Kasei Vallesi aladele, jättes sinna tänagi kanalite kujul nähtavad jäljed.
/nginx/o/2017/03/03/6402705t1h8bd6.jpg)
Kuigi Euroopa Kosmoseagentuuri ESA uurimisialus Mars Express on oma orbiidil veedetud 14 aasta jooksul teinud kanalite piirkonnast rohkelt pilte, aga 2016. aasta mais tehtud ja nüüd lõpuks avaldatud pildilt saab näha kanjonisuud täpsemini kui kunagi varem.
Näib, et veetulvade erosioonile miljardeid aastaid tagasi pani kõige tugevamini vastu keset kanaleid asuv hiiglaslik 25-kilomeetrise läbimõõduga Worcesteri meteoriidikraater.
/nginx/o/2017/03/03/6402709t1he01b.jpg)
Kraatri lähem uurimine võimaldab aga teha palju järeldusi ka üleujutuse enda kohta.
Kuigi suurema osa kraatri sisust on veevood minema kandnud, on allavoolu siiski hulk materjali. Samas näib, et peakraatri kõrval asuva väiksema kraatri materjal on suuresti alles ning selle iseloom viitab planeedi veerohkusele nii pinna peal kui ka maa all.
Välja paisatud materjali puudumine suurema kraatri ümber ja selle struktuur väiksema ümber näitavad, et maapind, mida meteoriit tabas, pidi olema piisavalt märg, et pärast lööki kiiresti minema voolata.
Kraatreid ümbritsevad väiksemad veekanalid näitavad, et neid tekitanud üleujutused pidid toimuma perioodiliselt, mõjutades maastikku iga kord erineva võimsusega.