R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mida leidsid teadlased koomikute ajust ja kuidas sünnib nali?

Riin Aljas
, teadustoimetuse juhataja
Mida leidsid teadlased koomikute ajust ja kuidas sünnib nali?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Koomik kasutab nalja tegemisel aju teist moodi kui ülejäänud inimesed. 1937. aasta fotol on USA koomik Parkyakarkus, kodanikunimega Harry Einstein.
Koomik kasutab nalja tegemisel aju teist moodi kui ülejäänud inimesed. 1937. aasta fotol on USA koomik Parkyakarkus, kodanikunimega Harry Einstein. Foto: Scanpix / akg-images

Koomikute ja mittekoomikute ajusid võrreldes selgus, et nalja tegemise ajal muutuvad kummalgi grupil aktiivseks täiesti erinevad aju osad, mis tähendab, et koomiku aju teebki nalja teist moodi.

Kuidas tekib loomingulisus? Siiani on loomingulisusega seotud ajuprotsessid jäänud teadlaste jaoks küllaltki tumedaks maaks. Samas näitab viimasel ajal avaldatud teadusartiklite hulk, et teema paelub ühe enamaid. Näiteks on ajuteadlased analüüsinud, kuidas muutub aju aktiivsus siis, kui inimene luuletab, joonistab või džässmuusikat mängides improviseerib. Nüüd üritasid USA neuroteadlased jälile saada, mis toimub inimese ajus naljategemise ajal.

Aga, mis on nali? Naljal on alati algus, keskpaik ja lõpp ning sageli on nali küllaltki lühike. Samuti on nalja suhteliselt kerge määratleda, sest piisab jaatavast vastusest küsimusele, kas see ajab naerma. Samal põhjusel on väga lihtne määratleda seda, kas nali oli naljakas.

Ajakirjas Frontiers in Neuroscience avaldatud uurimusse kaasati 22 koomikut ja 18 mittekoomikut, kes pidid täitma kontrollgrupi rolli. Koomikud jagunesid laias laastus kaheks: kogenud ja lootustandvad amatöörid.

Katses näidati igale osalejale tuntud USA ajakirja New Yorkeri karikatuure. Konks seisnes aga selles, et karikatuuridelt eemaldati selgitav tekst ning uuringus osalejatel lasti karikatuuri juurde kirjutada kaks kirjeldust: ühe igava ja teise naljaka.

Samal ajal kui osalejad selgitusi kirjutasid, skannisid teadlased vabatahtlike ajusid. Hiljem uurisid nad ka seda, kui naljakas oli iga osaleja kirjutatud tekst.

Ajupildid näitasid, et naljaka teksti kirjutamisel muutusid eriti aktiivseks kaks kindlat ajupiirkonda. Huvitaval kombel erines aga aktiivsuse tase vastavalt sellele, kui naljaka tekstiga oli tegu. Selgus, et mida kogenum koomik, seda aktiivsemaks muutus tema aju oimusagar.

Oimusagar on ajukoore osa, mis tegeleb peamiselt kuulmise ja mälestuste loomisega, aga ka kõnest ja visuaalsest informatsioonist aru saamisega. Just seal töödeldakse abstraktset infot.

Vähem kogenud koomikute ja kontrollgrupi liikmete ajus muutus aktiivsemaks seevastu eesajukoor. Erinevalt oimusagarast on selle ajupiirkonna ülesanne hakkama saada käskluste, planeerimise ja otsustamisega.

Uurijad järeldasid, et koomiku aju teeb nalja teiste vahenditega.

See pole esimene kord, kui oimusagar huumoriga seotud uuringutes pearolli tõuseb, ometigi ei oska ka selle uuringu autorid öelda, mis seal täpsemalt toimub. Piirkond muutub nalja tehes küll aktiivsemaks, ent täpne protsess jääb vähemalt praegu veel teadlaste jaoks saladuseks. Ühe teooria järgi pole oimusagar niivõrd loomingulisuse kodu, vaid pigem loominguliste protsesside kontrollikeskus. Loomingulisus ise sünnib sel juhul aga kuskil mujal.

Musta huumori eelistajad on intelligentsemad ja leebemad

Huumori kohta ilmus hiljuti veel teinegi uuring. Nimelt näitas Austria teadlaste eksperiment, et musta huumori hindamine seostub kõige enam intelligentsusega.

Sellisele tulemusele jõudis Viini meditsiiniülikooli teadlase Ulrike Willingeri juhitud uurimisrühm, kes analüüsis 156 inimese reaktsiooni võllanaljadele.

Näiteks lasti neil vaadata surnukuuri kujutavat karikatuuri, millel surnukuuri töötaja palub omastel surnukeha tuvastada, ning kadunu naine lausub: «Muidugi on see mu abikaasa, aga missugust pesuvahendit te kasutasite, et ta nii heledaks saite?»

Et mõista osalejate tausta ning vaimset seisundit, lasti neil enne naljade naermist täita vaimse võimekuse teste ning vastata tuju, agressiivsuse ja haridustasemega seotud küsimustele.

Tulemuste analüüs näitas, et osalejad jagunesid kolme gruppi. Võllanalja kõige kõrgemalt hinnanud katsejäneseid iseloomustas kõige kõrgem IQ- ja haridustase, parem tuju ning väiksem kalduvus agressiivsusele.

Need, kes said küll võllanaljast aru, ent ei pidanud seda põrmugi naljakaks, olid keskmiselt intelligentsed, ent kõige halvemas tujus ja varmad agressiivselt reageerima.

Inimesed, kellele võllanali eriti korda ei läinud olid madalaima intelligentsusega, kuid paistsid silma hea tuju ja madala agressiivsusega.

Uuringu tulemused on aga vastuolulised, sest need ei toeta varasemaid agressiivsuse ja huumori vaheliste seoste teooriaid. 1905. aastal käis Sigmund Freud välja idee, et huumor on turvaline vahend allasurutud agressiivsuse ja seksuaalsete ihade väljendamiseks. Nüüdne uuring näitab aga, et musta huumorit hindavad inimesed ei pruugi üldsegi olla tujukad või pahurad, pigem võib halb tuju takistada naljast aru saamist.

Märksõnad
Tagasi üles