Uuring: viimase jääaja tipus lagunesid mandriliustikud ka ilma kliimamuutuste mõjuta

Värske uuring näitab viimase jääaja tipul toimunud nn Heinrichi sündmuste tekkemehhanisme. Foto: Francisco Munoz/AP

Jääaja kõige külmematel aegadel toimunud liustikukilbi «pungumiste» ehk Heinrichi sündmuste tekke põhjuse kohta ei ole teadlased seni selgitust leida osanud.

Heinrichi sündmuste all tuntakse olukordi viimaste jääaegade kõige külmemate perioodide jooksul, mil jääkilbid eraldasid oma servast suurel hulgal jäämägesid. See läheb aga vastuollu tavateadmisega liustikest, mis peaksid külmades tingimustes just laienema.

Kõige lähemalt on selliseid sündmusi uuritud kunagi Põhja-Ameerikat katnud Laurentia jääkilbi näitel, mis eritas ennast ümbritsevasse ookeani perioodiliselt terveid jäämägede armaadasid. Sellise protsessi täpsetes põhjustes ei ole aga seniajani konsensust leitud.

Värskes ajakirjas Nature avaldatud uuringus tutvustavadki Jeremy Bassis ja kolleegid jää dünaamika mudeleid, mis näitavad võimalikku selgitust – jää sulamise ja suuremate jäämasside ühenduste nõrgenemise taga oli liustiku enda raskus. Nimelt surusid need enda aluse maapinna niivõrd sügavale, et jääst soojem merevesi hakkas alumistesse osadesse voolama ja seda aegamööda sulatama.

Teatud lävendi ületamisele järgnes liustiku geoloogilises mõttes väga kiire taandumine ja kui see oli lõppenud, taas aeglane taastumine. Pärast taandumist tõusis jääkihi raskuse alt vabanenud merepõhi üles, takistades seega soojema ookeanivee ligipääsu ja võimaldades jääkihi taastumist.

Avastusel on oma mõju ka tänapäevastele liustiku-uuringutele. Nimelt on Heinrichi sündmuste taga samad füüsilised põhimõtted, mis mõjutavad ka tänapäevaseid ookeanidesse suubuvaid liustikke. Seega võivad näiteks mitmed Lääne-Antarktika suuremad liustikud olla juba praegu tõsise ohu all. Kui nendegi alumine osa ulatub allapoole merevee taset, võivad need murduda ka ilma kliimasoojenemise mõjudeta.

Uuring ilmus ajakirjas Nature.