Vastavastatud Winston Churchilli essee näitab, et endine Briti valitsusjuht arutles maavälise elu üle erakordsel tasemel.
Avastati ennenägematu Winston Churchilli essee tulnukatest
Värskes Nature'i numbris kirjutab astrofüüsik Mario Livio Winston Churchilli esseest, mille poliitik kirjutas 1939. aastal, II maailmasõja eelõhtul. Livio hindab Churchilli kirjutist imetlusväärseks. «Ajal, mil tänapäeva poliitikud teadusest aina eemalduvad, liigutab mind juht, kes teadusesse nii süvitsi läks,» nendib Livio.
Churchill kirjutas oma 11-leheküljelise essee tõenäoliselt mõne ajalehe jaoks ning selle toon oli populaarteaduslik. 1939. aastal jäi aga artikkel avaldamata ning 1950ndatel täiustas riigijuht seda veelgi, ent essee ei jõudnud sellest hoolimata avalikkuseni. Essee jõudis USAs asuvasse Churchilli muuseumi 1980ndatel, ent avalikkuseni ja Livio kätte uurimiseks jõudis see alles mullu.
Livio kiidab Churchilli teadusteadmisi ja teaduslikku mõtlemist taevani. Kirjutis on seda märkimisväärsem, et Churchill ennustas praeguseks avastatud teadmisi ette juba pool sajandit enne seda, kui eksoplaneedid (Päikesest erinevate tähtede ümber tiirlevad planeedid) üldsegi avastati. Churchill defineerib elu kui võimet sigida ja paljuneda ning tähtsustab eluvõimalikkuse juures ka vee olemasolu ning planeedi temperatuuri. «Ma ei ole vaimustunud mitte niivõrd meie tsivilisatsiooni edust Maa peal, kuivõrd sellest, et me oleme vaid täpike üüratus maailmas, mis on täis teisi elavaid ja mõtlevaid olendeid,» kirjutas Churchill.