Video: mesilased hüüatavad ehmatusest, kui teistega kärje peal kokku põrkavad

Mesilasperes tihti kostuvad, kuid inimkõrva jaoks tabamatud häälitsused osutusid mitte sõnumiks mesilindude kommunikatsioonis, vaid hoopis üllatust väljendavateks hüüeteks. Foto: ERIC FEFERBERG/AFP

Pikka aega suhtlusviisiks peetud häälitsus võib olla hoopis üllatust väljendav hüüatus.

Tegemist on häälega, mida inimkõrv kuulda ei suuda, kuid mis on spetsiaalsete salvestusseadmete abil siiski tabatav. Mesilased teevad seda häält tiivalihastega ning pikka aega on arvatud, et see on signaal teistele kärjel toimetavatele mesilindudele, et need lõpetaksid hetkel käimas oleva tegevuse.

Kuula mesilaste omapärast häälitsemist siin:

1950. aastatel täheldasid mesilasi uurinud entomoloogid, et enamasti järgnes sellele häälitsusele toidu vahetamine, ning nende loogiline järeldus oli, et tegemist peab olema toidu küsimisega. Hilisemad uuringud pakkusid aga, et selle häälitsusega takistavad nad kaaslasi tegemast tantsu, mille abil mesilased üksteisele saagi asukohta kommunikeerivad. Selle tõlgenduse kohaselt on häälitsuste näol tegemist alternatiivse kommunikatsiooniga, millega öeldakse kaaslastele, et need katkestaksid oma tegevuse.

Kuid ka selle seletusega ei olnud teadlased rahul. Selguse saamiseks tegid Martin Bencsik ja tema kolleegid Nottinghami Trenti ülikoolist eksperimendi, milles salvestasid mesilastarudes kõlavaid helisid terve aasta jooksul. Seejärel lasti spetsiaalsel tarkvaral salvestised «üle kuulata» ja tuvastada, millal need konkreetsed signaalid kõlavad.

Tuli välja, et «hüüatusi» esineb oluliselt sagedamini kui varem arvati – ühe väikese ala kohta kärjel koguni kuus kuni seitse korda minutis. «Pole võimalik, et mesilased üksteist nii tihti takistanud oleksid või nii sagedasti toitu oleksid palunud,» ütles Bencsik New Scientistile.

Tõe välja selgitamiseks paigaldasid teadlased mesitarudesse ka kaamerad. Filmitud videotest selgus ka lõplik järeldus – häälitusustele ei järgne ei muudatusi tantsuliigutustes ega ka toidu vahetust. Küll aga eelneb neile kõige sagedamini üksteisega kokkupõrkamine. Niisiis pakuvad teadlased nüüd, et häälitsuste näol on tegemist hoopis ehmumise väljendamisega.

Teistest uuringutest on teada, et nii toidu palumise kui ka teiste takistamisega kaasneb alati pealöök. Bencsiki sõnul on tõenäoline, et varem hüüdeid uurinud teadlased ei suutnud lihtsalt teha kindlaks, kumb mesilastest häälitsuse kõlada lasi ning seetõttu arvati, et see peab pärinema takistajalt või toidu pärijalt, mitte aga sellelt, kes endalegi ootamatult obaduse osaliseks sai.

Oma uuel tõlgendusel näevad teadlased ka uut rakendust – helide mõõtmise abil peaks teoreetiliselt olema võimalik mõõta mesilasperede stressitaset.

Mesilasperede häälitsusi uuringuid kirjeldav teadusartikkel avaldati ajakirjas PLOS One.