:format(webp)/nginx/o/2017/02/07/6319687t1h4a8a.jpg)
Tõdemus, et naiste ümberlõikamist võiks selgitada millegi muu kui usulise fanatismi või traditsioonilise pärandiga, tekitab suures osas lääne inimestes külmavärinaid. Ometigi näitab üleeile ajakirjas Nature Ecology & Evolution avaldatud Bristoli Ülikooli antropoloogide uuring, et teatud Aafrika hõimudes seostub tüdrukute suguelundite sandistamine evolutsioonilise kohasusega (ingl evolutionary fitness) ehk sigimisedukusega oma keskkonnas.
Teisisõnu väidavad artikli autorid, et kogukondades, kus ümberlõikamine on väga levinud, jäävad ümberlõigatud emade lapsed suurema tõenäosusega ellu. Hõimudes, kus see komme hakkab vaikselt hääbuma, seostus ümberlõikamine vastupidiste tagajärgedega. Mõõdikuks võeti elusate laste arv ühe ema kohta viimase 40-aastaseks saades.
Aafrika, Aasia ja Lähis-Ida maades levinud naiste ümberlõikus on protseduur, mille käigus tüdrukute ja naiste suguelundeid kas muudetakse või eemaldatakse mittemeditsiinilistel põhjustel.
Pahatihti tehakse seda mittesteriilsetes tingimustes ning seetõttu tähendab ümberlõikus naisele tõsist terviseohtu, psühholoogilisest traumast ning seksuaalelu halvamisest rääkimata.
Seetõttu on aastaid tehtud rahvusvaheliselt pingutusi, et see vägivaldne traditsioon lõppeks.
Sel esmaspäeval tähistati naiste ümberlõikuse suhtes nulltolerantsi päeva ning öeldi taas välja eesmärk see iganenud tava 2030. aastaks Aafrikast ja Aasia riikidest välja juurida. Püüdlustest hoolimata on traditsioon aga visa kaduma (vt graafikut).
/nginx/o/2017/02/07/6320095t1ha233.jpg)
Seda näitas ka Bristoli Ülikooli antropoloogide Janet Howardi ja Mhairi Gibsoni andmestik, mis põhines viies Aafrika riigis – Nigeerias, Senegalis, Malis, Burkina Fasos ja Elevandiluurannikul – tehtud demograafilistel küsitlustel. 47 hõimu kuuluva 61 000 naise andmeid hõlmanud analüüs näitas, et enamikul juhtudest lõigatakse tüdrukud ümber enne viieaastaseks saamist.
Protseduuri võikusest hoolimata väidavad aga töö autorid, et juhul, kui kogukonnas lõigatakse ümber enamik tüdrukuid, on ümberlõigatud emadel 40-aastaselt rohkem elusaid lapsi.
««Evolutsiooniline kohasus» on väga spetsiifiline termin, mis puudutab otseselt laste arvu. Tahan rõhutada, et me ei väida kuidagi, nagu võrduks ümberlõikamine tüdrukute jaoks parema eluga,» ütles üks uuringu autoreid Howard esmaspäevasel pressikonverentsil.
Kogukondades, kus see traditsioon aga kaduma hakkab, seostus ümberlõikamine vastupidise tagajärjega. Seepärast usuvad uurimuse autorid, et ümberlõikamise mõju laste ellujäämisele on pigem sotsiaalne kui bioloogiline.
«Näiteks võib ümberlõikamise tavaga külas selle tegemata jätmine tüdrukutele tähendada halvemaid väljavaateid abielule ja ka muudele sotsiaalvõrgustikele. See omakorda mõjutab aga ligipääsu toidule, tervishoiule ja ka muudele elu mõjutavatele faktoritele,» selgitas Howard.
Tema sõnul näitab uuring seda, et pikas plaanis võib olukord muutuda. Nimelt avastas uurimisrühm andmeid analüüsides, et ise ümberlõikusest pääsenud emad hoiavad oma lapsi selle eest suurema tõenäosusega isegi siis, kui see on nende hõimus levinud tava.
Ümberlõikamise traditsiooni väljajuurimisel on see väga tähtis lootuskiir. Howardi sõnul tasuks seetõttu ümberlõikamise ohtusid näitavaid kampaaniaid suunata eelkõige nendele hõimudele, kus lõigatakse ümber üle poolte tüdrukutest. Külades, kus ümberlõigatute osakaal jääb alla poole, näitab see traditsioon juba praegu tasapisi kadumismärke.
Vastukaja: uuringu järeldused võivad ohustada seniseid edusamme
Ehkki uuring ilmus alles esmaspäeval, on see teadusmaailmas juba üpriski palju vastukaja tekitanud. Osa teadlasi leiab, et seesugused sõnumid võivad ohustada seniseid edusamme kõnealuse tava väljajuurimisel.
Londoni Ülikooli vastsündinute tervise professori Alison Macfarlane’i sõnul peaks tulemuste tõlgendamisel arvestama ka asjaolu, et kõik uuringusse kaasatud riigid asuvad Lääne-Aafrikas. Seal aga on levinud suguelundite sandistamise kergemad vormid, näiteks tüdrukutel eemaldatakse osaliselt või täielikult kliitor ning sisemised häbememokad, ent tupeava kinni ei õmmelda.
Macfarlane rõhutas, et tegu on statistilise seose, mitte niivõrd põhjuse-tagajärjega ning et sellistes analüüsides tuleks uurida vähemalt 15 riigi inimesi, kuna erinevused ümberlõikamise praktikas erinevad regiooniti päris palju.
Näiteks Mali ja Burkina Faso paistsid silma sandistatud suguelunditega emade suurima osakaaluga, ent kui Malis oli ümberlõikamise osakaal tütarde hulgas peaaegu sama suur, siis Burkina Faso puhul olid laste näitajad mitu korda väiksemad. Seetõttu oli Macfarlane järeldusi tehes ettevaatlik.
Veel juhtis ta tähelepanu nende riikide suurele sünnitussuremusele. See tähendab, et osa sandistatud naisi võis juba sünnitusel surra ning sandistamine võis suurendada nende suremuse riski. Seetõttu võis väheneda ka keskmine laste arv.
/nginx/o/2016/04/18/5275585t1h6599.png)