:format(webp)/nginx/o/2017/02/03/6307331t1hea08.jpg)
Ka Maale kõige lähemale Maa-lähedasele eksoplaneedile jõudmine võtaks kõige uuemate eksperimentaalsete meetoditega aega vähemalt mõnikümmend aastat.
Kuidas jõuda lähimale Maa-lähedasele eksoplaneedile? Appi tulevad päikesepurjed ja laserid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arvestades, et valgusel kuluks Proxima B’lt meieni jõudmiseks ligi 4,22 aastat, oleks see siiski märkimisväärne saavutus – planeet asub Maast ligi 2000 korda kaugemal kui Maast kõige kaugemal käinud Voyager 1 missioon. Tänapäeval kasutuses olevate keemilise põlemise põhjal töötavate mootoritega kuluks sinna lendamiseks ligi 100 000 aastat.
Kuniks inimesed ei ole suutnud saata mehitatud lende isegi Marsile saata, on kaugete galaktikate külastamistki mõistagi palju loota. Küll aga käis grupp teadlasi ja ärimehi hiljuti välja plaani, mille teostumisel oleks võimalik saata sinna pisikene laserite jõul lendav kosmoseaparaat. Seegi ei maanduks müstifitseeritud Proxima B’l, vaid teeks temast möödalennu, mille käigus tekiks võimalus kauget planeeti pildistada. Võimalik, et just selline pilt annaks meile vajalikke teadmisi Proxima B elukõlbulikkuse kohta.
Teadusajakiri Nature kirjutab, et möödalennu projekt on võtnud endale nimeks Breakthrough Starshot ning selle taga on vene investor Juri Milner, kes on valmis panema selle arendusse koguni 100 miljonit USA dollarit. Sihitav tehnoloogia on aga tõeliselt muljetavaldav – inimese eluea sees planeedile kohale jõudmiseks peaks seade suutma lennata kiirusega, mis võrdub ligikaudu viiendikuga valguskiirgusest ja suutma kahjustamata läbida ohtlikud kosmosekive täis Päikesesüsteemi äärealad. Kuidas andmed sealt Maale tagasi saata, ei oska veel keegi öelda.
Planeedile jõudes peaks pisike alus aga suutma koguda kokku muljetavaldava koguse andmeid, tuhisedes ise oma uurimisobjektist mööda kiirusel 60 000 kilomeetrit sekundis. Tegemist on hiiglasliku tehnoloogilise väljakutsega, kuid projekti juhid näivad olevat veendunud, et see kõik on võimalik. Ometigi on tegemist kõige ambitsioonikama, kõige paremini rahastatud ja selgelt kõige kaugemale jõudnud eksoplaneetide uurimise missiooniga. Stardini läheb aga aega vähemalt 20 aastat.
Päikest purjedesse
/nginx/o/2017/02/03/6307341t1h044e.jpg)
Revolutsiooniliseks teeb Breakthrough Starshoti lähenemise tema uudne «mootorisüsteem». Nimelt kasutavad kõik tänapäevased kosmoselaevad keemiliste kütuste põletamisel saadavat energiat, mis teeb nad väga raskeks ja kohmakaks. Uus alus kasutaks edasi liikumiseks aga unikaalseid grafeenist päikesepurjesid, mis võimaldaksid tal kiirendada seisust viiendiku valguskiiruseni vaid loetud minutitega.
Seejuures on aga kosmosealuse Maa pealt lendu saamiseks ainult üks võimalus – Maa peal olev laseripark peaks tootma piisavalt tugevad kiired, et talle hoog sisse anda. Samamoodi oleks Proxima Centauri valgus ka üks võimalus tulevikumasina hoo sihtkohale jõudes pidurdamiseks.
Projekt on «teaduslikult võimalik ja väga huvitav,» tunnistas New Scientistile ka sellega mitte seotud Harvardi Ülikooli professor Avi Loeb. Kitsaskohti näeb ta ennekõike päikesepurjede tehnilises teostatavuses – edu saavutamiseks peaks need olema vaid mõne aatomi paksused. Seda probleemi tunnistab ka projekti kosmoseteadlane Michael Hippke, kes näeb hetkel arendatavates silikoonipõhistes õhukestes kiledes sellelegi probleemile lahendust.