Karm kättemaks: šimpansid tapavad türannidest alfaisased

Šimpans Fongoli rahvuspargis Senegalis, kus teadlased kirjeldasid ebatavalist alfaisaste verist surma oma enda klanni käte läbi. Iseenda juhtisaste tapmine on šimpansite seas erakordselt ebatavaline. Foto: Frans Lanting/picture alliance / Scanpix

Ebatavaline alfaisaste tapmine iseenda karja poolt näitab teadlastele palju väärtuslikku inimese lähimate sugulaste sotsiaalse elu kohta.

Ajakirjas International Journal of Primatology avaldatud uuringus kirjeldatakse vaid üht stseeni, Senegalis, kus teadlaste poolt Foudoukoks ristitud ja varem oma karja domineerinud isane šimpans leidis oma õnnetu otsa kivide ja kaigastega surnuks peksmise läbi. See on vaid üks üheksast teadaolevast, kuid siiski ebatavalisest juhtumist, kus grupp šimpanse tapab iseenda karja isase. Teadlased saavad sellistest juhtumitest aga järeldada palju meie lähimate sugulaste sotsiaalse käitumise kohta.

Tuleb välja, et karju valitsevate isaste hukule eelneb pikem allakäiguredel. Ka Foudouko oli enne oma õnnetu otsa leidmist kaua aega oma klanni türanlik valitseja, saavutades alfaisase staatuse juba hilises teismeliseeas. Pärast oma lähedasemate liitlaste kadumist 2007. aastal sattus ta aga mässu osaliseks, kuni ta ühel hetkel võimult kukutati. Pärast seda elas ta aastaid üksinda karja laagri äärealadel.

Aastaks 2013. olid tema endised liitlased taas võimule jõudnud ja Foudouko nägi siin võimalust sotsiaalsel redelil tõusmiseks. Tagasi vaadates ei olnud see kuigi tark mõte.

Ühel hommikul kuulsid šimpansite läheduses elavad teadlased varje karjeid. Asja uurima minnes leidsid nad maast Foudouko surnukeha, mida katsid rohked vägivallamärgid. Asitõendid näitavad, et endine türann oli tapetud suurema hulga kaaslaste poolt, kes tema keha ka pärast surma rüvetasid – sõid, tükkideks rebisid ja puunottidega surkisid.

«See oli rabav. Emane, kes tema keha kõige rohkem süüa jõudis, oli kahe kõige kõrgema positsiooniga šimpansi ema. Tema pojad olid ainsad, kes keha agressiivselt ei rünnanud,» ütles koha peal viibinud Iowa Osariigi Ülikooli teadlane Jill Pruetz New Scientistile. Ta lisas, et võimu lähedal olev Foudouko endine liitlane Mamadou oli isegi üritanud oma endist partnerit äratada.

Pärast Foudouko surma heitsid samad aga ka Mamadou hõimust välja.

«See, kuidas nad temaga käitusid, on sama nagu see, mida nad tegid Foudoukoga, kui ta karja taas siseneda üritas. Niisiis läheb lugu edasi,» ütles Pruetz.

Kogu vägivallatsemine on teadlaste sõnul veider, kuna isaste karjast välja ajamist ei ole teaduskirjanduses peaaegu üldse kirjeldatud.

Ebatavalist käitumist seletavad teadlased karja ebatavalise soolise struktuuriga. Reeglina on ühes šimpansite karjas emaseid rohkem kui isaseid, kuid kõik «mõrvagrupid» erinesid teistest selle poolest, et neis olid isased selges ülekaalus. Oletatakse, et kui iga emase kohta on kaks isast, siis suurendab see paljunemise konkurentsi.

Eraldi küsimus on, et miks šimpansid liigikaaslasi tapavad. Üks seletus on, et selline teguviis võib tuua paljunemise eelise – tappes teise isase, väheneb emaste konkurents. Aastal 2014 ajakirjas Science avaldatud artiklis tuuakse aga välja, et vägivallakuse taga võib olla hoopiski inimeste põhjustatud stress. Seda toetab ka asjaolu, et kirjeldatud soolise tasakaalu nihkumise taga nähakse aga peamiselt tiineid emaseid jahtivate salaküttide kurja kätt.

Uuring ilmus ajakirjas Journal of Primatolgy.