Teadlased avastasid fossiilidest inimeste varaseima eellase

Kunstniku kujutis inimese ja kõigi selgroogsete ürgsest esivanemast Saccorhytusest. Foto: Jian Han/Reuters/Scanpix

Leitud pisike 535 miljoni aasta vanune mereloom on ühine eellastele nii inimestele kui ka kõigile selgroogsetele, teatas ResearchGate.

Saccorhytus’eks ristitud loomake on teadlaste sõnul teissuusteks nimetatava loomarühma kõige primitiivsem versioon, kes kasvas vaid ligi millimeetri suuruseks ja veetis oma elu tõenäoselt ürgsete randade liivaterade vahel. Kambriumi ajastust pärinevad fossiilid leiti Hiina Shaanxi provintsist.

«Paljale silmale näiksid oleksid meie uuritud fossiilid mitte midagi ütlevate pisikeste mustade terakestena. Mikroskoobi all ilmnes aga tõesti jahmatav detailsus,» kirjeldas uuringus osalenud Cambridge’i Ülikooli professor Simon Conway Morris BBC’le uuringu algmaterjali.

Mikroskoobipilt inimese ja teiste selgroogsete ühisest eellasest Saccorhytusest. Foto: Cambridge'i ülikool

Teissuuseid peetakse aga paljude tänapäevaste loomade, muu hulgas ka selgroogsete evolutsiooni algpunktiks. «Arvame, et teissuused olid väga mitmekesise loomade grupi eellaseks ning neil pidi omakorda olema ühine eellane, kelleks leitud loomakest peamegi,» ütles Morris.

Seni leitutest vanimad teissuused pärinesid 510-520 miljoni aasta tagant, kuid nendes fossiilides esines juba selgeid liigilise eristumise tunnuseid. Kuna need nägid aga nii erinevad välja, ei saanud teadlased teha kindlaks, milline võis välja näha meie kõigi ühine eellane.

Saccorhytus tõi aga sellesse küsimusse lahenduse. Leitud looma kattis õhuke, suhteliselt painduv nahk ja lihased, mida ta pidi teadlaste hinnangu kasutama mööda merepõhja vingerdades liikumiseks.

Kõige silmatorkavam tunnus on aga avastatud looma suu suurus keha suhtes. Sellest oletatakse, et ta pidi toituma toiduosakestest ja võimalik, et ka teistest loomadest. Lisaks oletatakse, et teda katvad koonusekujulised mügarikud võivad olla jäänused esialgsetest lõpustest. Kuigi Sacoorhytus’el silmi ei olnud, olid tema naha poorides siiski olemas valgustundlikud rakud, mille abil ruumis liiuda.

Eellast kirjeldav uuring ilmus ajakirjas Nature.