/nginx/o/2017/08/02/6951347t1h9c4e.jpg)
Meteoroloog Jüri Kamenik seletab Postimehe palvel, millest oli põhjustatud Postimehe fotograafi täna keset päikesesära tabatud veider udu Tallinnas.
Ilmateadlane selgitab: mis tekitas keset päikeselist päeva ootamatu udu?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Piltidel nähtav on advektiiv-radiatsiooniline udu, mis tekib, kui soe õhk valgub külmemale aluspinnale ja hakkab kiirelt jahtuma ning õhumassis sisalduv vesi kondenseeruma. Kui järgnevad ööd on külmad, jahtub aluspind veelgi ja siis on oodata veelgi tugevamat udu.
Vaata praegu valitsevat udu ka Tallinna Teletorni veebikaamerast.
Hetkel on sünoptiline olukord sellise udu tekkeks soodne, sest 26. jaanuaril jõudis Skandinaavia ja Läänemere kohale kõrgrõhuhari.
Mööda harja serva jõudis ka meieni ebatavaliselt soe ja niiske õhumass (kastepunkt kuni +3 kraadi), mis ühel hetkel külma aluspinnaga kokku puutudes jahtus. Nii areneski suurel alal udu. Jahtumise tõttu levis udu öö jooksul merele lähemale ja nii oli hommikul näiteks Laagri udune, aga Pirita klaar. Päeval selle serv pisut taandus, sest päike soojendas udust vabu alasid, kus temperatuur tõusis kuni +5 kraadini. Udu moodustavad veetilgad aurustusid seal, kus udumass kokku puutus soojema õhuga (valdavalt Eesti läänserv ja rannikualad).
Kuna udumass laius tohutul alal – lausa kümnetel tuhandetel ruutkilomeetritel – , siis õnnestus udul päikese soojendavale mõjule vaatamata levida kohati ka edasi, sealhulgas Ülemistele. Päeva teises pooles laskus niigi madal päikeseketas veel madalamale, jahtumine süvenes ja udu haaras kogu linna, levides lõpuks mereni.
Kokkuvõtlikult tekib selline udu siis, kui pilvede puudumise või vähesuse tõttu maha jahtunud aluspinna kohale saabub soe ja niiske õhumass. Vastu külma aluspinda, olgu see siis külm merevesi, lumine maapind või lihtsalt ööga jahtunud maapind, puutudes hakkab see intensiivselt jahtuma, mis viib veeauru kondenseerumise ja udu tekkeni.
Kõige emotsionaalsem on olukord tavaliselt päeval udumassi servas, kus sooja ja päikeselise ning uduse ja jaheda vahe võib olla vaid mõni meeter.
/nginx/o/2017/01/27/6285555t1h975d.png)
/nginx/o/2017/01/27/6285557t1h33ed.png)
Nähtavuskaartidel ei ole udu levik nii hästi näha – tegelikult ulatub see ulatub praktiliselt mereni.
Jüri Kamenik on Tartu ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna geograafiaüliõpilane ja vabakutseline ilmahuviline. Teinud ilmavaatlusi 1998. aasta veebruarist, lemmikteemad on äike ja pilved.