Norra teadlased leidsid selgituse Eestitki katnud hiiglasliku jääkilbi tekkimisele

Põhja-Euroopat katnud hiiglasliku mandriliustiku tekkelugu sai norra teadlaste ülitäpse uue modelleerimise abil oluliselt selgemaks. Foto: Henry Patton

Norra teadlaste uus mudel näitab ülitäpselt Põhja-Euroopat katnud liustiku ulatust ja arengut. Uued teadmised aitavad mõista kliima ja ookeanide soojenemist ning nüüdisaegsete jäämasside tulevikku.

Eestitki katnud jääliustik oli viimase jääaja suurim ja saavutas oma maksimaalse ulatuse ligi 22 000 aastat tagasi. Koos Antarktika ja Põhja-Ameerika mandriliustikega kogus see endasse nii palju veemassi, et alandas globaalset merevee taset koguni 120 meetrit. Maksimumi ajal ulatus liustik tänapäeva Iirimaast  Lääne-Siberisse ja Venemaa Kaug-Põhja.

«Teame, et üksinda see liustik alandas maailmamere taset 17 meetrit, samas ei ole me aga leidnud häid vastuseid küsimustele tema kasvamise klimaatiliste ja okeanograafiliste küsimuste kohta,» ütles värske teadustöö juhtivautor Henry Patton.

Avaldatud mudeleksperimentide kogum on seni kõrgeima resolutsiooniga hinnangu jääliustiku tekke viisidest, järgides selle arengut päris algusest 37 000 aastat tagasi kuni maksimumini 15 000 aastat tagasi. Arvutused näitavad, et oma tipphetkel pidi jääd olema kokku rohkem kui seitse miljonit kuupkilomeetrit, mis on näiteks tänasest Vahemerest ligi kaks korda suurem. Jää keskmine paksus oli 1,3 kilomeetrit.

Mis on aga veelgi olulisem – teadlased on välja käinud seletuse selle kohta, kuidas jääväljad üldse tekkisid.

Kõik sai alguse ligi 37 000 aastat tagasi, kui Maa kliimat tabas järjekordne külmenemisfaas. See on geoloogilises ajaskaalas tavaline nähtus, mida seostatakse seaduspäradega planeedi pöörlemisega ümber oma telje ja tiirlemisega ümber Päikese. Viimase 100 000 aasta jooksul on sellised soojenemise-jahenemise tsüklid järginud reeglipära, kus ühele 90 000-aastasele jääajale järgneb ligi 10 000-aastane soojem jäävaheaeg.

Värske uuring näitab, et viimase suurema jäätumise alguses ei hakanud mandrijää levima mitte ühest kindlast jäätumispiirkonnast, vaid alguses oli jäätumiskeskusi mitu. Aja jooksul need mandriliustikud kasvasid ja liitusid üheks ühendatud jääkilbiks, mille muljuva raskuse all muutus kogu Põhja-Euroopa maastik. Kuigi inimese perspektiivist võib see näida väga pika ajana, hindavad teadlased ühinemisele kulunud ajaks 13 000 aastat, mis on geoloogilises ajaskaalas väga kiire.

Jäätumise algstaadiumis arenesid välja kolm väiksemat - Keldi, Fennoskandia ja Barentsi jääkilbid. Foto: Henry Patton

Aegamööda jääkilbid laienesid. Foto: Henry Patton

Jäätumise maksimumiks ligi 23 000 aastat tagasi oli kolmest eraldi jääkilbist saanud juba üks suur mandriliustik. Foto: Henry Patton

Kuna hiiglaslikul ja külma jää massil on ka tugev mõju teda ümbritsevale kliimale, hakkas jääkilp mõjutama ka teda ümbritsevaid ilmastikutingimusi. Näiteks neelas ta endasse kõik merelt tulevad niisked õhumassid, mistõttu ei jõudnud tänapäeva Lääne-Venemaale ja Siberisse pea üldse sademeid ja nii laius nendel aladel jääkülm, aga tuhkkuiv kõrb, kus ei saanud seega tekkida ka liustikke.

«Ehk on selle mudeli loomise kõige olulisem uuendus kasutatud geofüüsilise andmestiku suurus ja kvaliteet. Näiteks oleme kasutanud praeguseks ligipääsetavaid merealuste alade proove. 10-15 aastat tagasi oli meil Euraasia jääkilbi merealustest mõjudest vaid väga piiratud teadmine,» kommenteeris tulemusi Henry Patton.

Uuenenud andmestiku ja värskete mudelite abil saavad teadlased paremini mõista ka tänapäevaseid liustikke ning nende ümber toimuvaid protsesse. Selleks plaanitakse järgmiseks uurida, kuidas omaaegne Euraasia jääkilp oma otsa leidis.

«Üks tänapäeva tõsisemaid väljakutseid on teha kindlaks, kuidas Gröönimaa ja Antarktika jääkilbid kliimamuutustele reageerivad. Mida paremini me mõistame seda, kuidas omaaegsed mandriliustikud hävisid, seda paremini saame hinnata ka seda, mis meid tulevikus ees ootab,» ütles Patton.

Uuring ilmus ajakirjas Quaternary Science Review.