Ametlik: 2016 oli kliimamõõtmiste ajaloo kõige soojem aasta

2016 murdis kuumima mõõdetud aastakeskmise temperatuuriga aasta rekordi. Foto: NASA/NOAA

Alates 1880. aastast tehtud mõõtmiste seas on möödunud aasta kõige kuumem. Soojuselt teisel kohal on seejuures 2015, kolmandal 2014.

Et 2016 rekordi murrab, oli teada juba suvel, mil üks kuu teise järel omakorda kuukeskmise rekordeid murdis. Kõige tipuks läks juulikuu ajalikku ka kõige kuumema mõõdetud kuukeskmisena üldse. Ka sügisel püsis kliima tavapärasest ootamatult soojem ja nii murdsid möödunud aasta 12 kuust kaheksa ka oma kuukeskmise rekordid.

Täna avaldasid aga kaks maailma põhjalikumat kliimaga tegelevat organisatsiooni – Ameerika kosmoseagentuur NASA ja USA Ookeanide ja Atmosfääri Administratsioon NOAA lõpliku ja ametliku kokkuvõtte, milles seisab, et möödunud aasta oli 20. sajandi keskmisest 0,99 kraadi soojem. Võrreldes 19. sajandi lõpuga on globaalsed pinnatemperatuurid tõusnud koguni 1,1 kraadi.

Pikaajalisest soojenemisest on avaldatud ka animeeritud maailmakaart.

Eelmine aastakeskmise rekord pärines aastast 2015, möödunud aasta ületas seda ligikaudu 0,07 kraadiga.

Soojenemise põhjusena tuuakse välja inimtegevuse tagajärjel atmosfääri paisatud kasvuhoonegaaside mõju, 2015. aasta puhul aga ka El Niño, mis kestis ka 2016. aasta märtsini.

Samas tõdevad teadlased, et ka ilma El Niño mõjuta oleksid 2015 ja 2016 tõenäoselt rekordeid murdnud. «Me mõistame El Niño mõjusid üsnagi hästi ja oleme sellega ennegi kokku puutunud. Isegi, kui see faktor ära võtta, oleksid 2015 ja 2016 tõenäoselt siiski kõige kuumemad mõõdetud aastad. Niisiis tuleneb suur osa soojenemisest ikkagi globaalsest soojenemisest ja kasvuhooneefektist,» kommenteeris Readingi Ülikooli professor Ellie Highwood temperatuurimuutust BBC’le.

Tulemusteni viinud andmed pärinevad 6300 ilmajaamalt, laevade ja ujukite pealt tehtud merevee temperatuuri mõõtmistest ja Antraktika uurimisjaamade mõõtmistest, üldistamisel kasutati keerukaid inimasustuse paiknemist ja muid faktoreid arvestavaid arvutimudeleid.

Kuna mõnede jaamade asukohad ja mõõtmismeetodid on pea 140-aastase aegrea jooksul pidevalt muutunud, manitsevad raporti autorid ühe aasta teisega võrdlemisel ettevaatusele. Kuid isegi selliseid kõikumisi arvesse võttes ollakse 2016. aasta rekordis rohkem kui 95-protsendise kindlusega veendunud – pikaajaliste trendide puhul ei ole soojenemises kahtlustki.

Nii tuuakse näiteks välja, et kõige enam soojenemist on toimunud viimase 35 aasta jooksul, kusjuures langevad mõõdetud 16 kuumimast aastast 15 vahemikku 2001-2016. Ainus aasta 20. sajandist, mis sellesse nimistusse jõudis, oli 1998.

Juba praegu on ka näha kliimamuutuste mõjusid planeedile. Näiteks on nii Arktika kui ka Antraktika jääkate saavutamas kõigi aegade madalaimaid tasemeid, lisaks hakkab soojenemist võimendama Põhja-alade igikeltsast välja sulav metaan.

Klimatoloog Ain Kallis: Eesti pehmed talved klapivad kliimaprognoosidega

Keskkonnaagentuuri klimatoloog Ain Kallis ütles soojade aastate rodu kommenteerides, et üksikutele aastatele ei tasu liiga palju tähendust anda - soojade ja külmade aastate vaheldumine on loomulik kliimakõikumise osa.

«Kui näiteks järgmised mõned aastad tuleksid nüüd väga külmade ja karmide talvedega, siis ei saaks selle põhjal samamoodi öelda, et kliima ei soojene. Kliimamuutustest rääkimiseks peab arvestama ikka mitmekümne aasta pikkuseid trende, mis näitavad praegu selgelt, et kliima soojeneb,» ütles Kallis.

Praegu nähtav olukord, kus Eestis on talved ebatavaliselt pehmed ja mitmeid Euroopa piirkondi vaevavad ootamatud lumetormid, vastab Kallise sõnul suures osas ka kliimaprognoosidele.

«Selliseid trende näeme me ju juba mitukümmend aastat. On tehtud ka ametlikke mudelarvutusi, mis näitavad tõepoolest, selline tendents peaks jätkuma. Kui nii läheb, siis võib meie aasta keskmine temperatuur olla 50 aasta pärast 3,8 kraadi kõrgem kui täna, kuigi selliseid stsenaariumeid on muidugi erinevaid sõltuvalt nii inimkonna käitumisest kui ka looduslikest muutustest,» ütles Kallis.

Samas kehtib loodusliku kõikumise põhimõte Kallise sõnul ka Euroopa tulevasele kliimale. Nimelt on tegemist globaalses mõttes suhtliselt väikese alaga, mida mõjutavad samas väga paljud faktorid ja nii ei saa üksikute aastate peal jällegi järeldusi teha.

«Euroopa kliimat mõjutab näiteks [atmosfääri alumiste kihtide ülaosas läänest itta puhuvatest tuultest moodustuv] jugavool, mille käitumine kliimamuutustest tingituna muutub. Samamoodi võib juhtuda, et Venemaa tasandikele tekib suur antitsüklon, mis ei lase tsükloneid ida poole nihkuda. Kõik need asjaolud korduvad aeg-ajalt, ainult mitte perioodiliselt. Seetõttu ei oska me neid muutusi ka kunagi ette ennustada,» ütles Kallis.