Jaapani kosmosealuse jäädvustatud laine sarnaneb üle kivide voolava veega, kuid on oma kosmiliste mõõtmete tõttu tõenäoselt meie tähesüsteemi suurim.
Veenuse atmosfääris avastatud hiigellaine võib olla Päikesesüsteemi võimsaim
Tõenäoselt on laine taga üle Veenuse kõrgmäestike voolav atmosfäär. Struktuur jäi teadlasrühmale silma juba esimestel Jaapani kosmoseagentuuri JAXA Veenust uuriva sondi Akatsuki Maale saadetud piltidel 2015. aasta 7. detsembril. Järgmise nelja päeva jooksul infrapuna- ja ultraviolettkiirguse spektriosas tehtud fotosid uurides leiti, et tegu on hiiglasliku atmosfäärilainega.
«Kõik hakkasid kohe kordama nanja-korya, nanja-korya, mis tähendab jaapani keeles: «Mis see on? Mis see on? » Üllataval kombel püsis see terve selle aja vaatamata Veenuse atmosfääri ülikiire läänesuunalisele pöörlemisele täpselt sama koha peal,» meenutas Jaapanis asuva Rikkyo ülikooli planeediteadlane Makoto Taguchi ERR Novaatorile antud intervjuus.
Üle planeedi pinna ulatuva koha peal seisva laine pikkuseks hindasid teadlased 10 000 kilomeetrit – peaaegu pooluselt poolusele. Kuna on teada, et Veenuse atmosfääri tihedates ülakihtides liiguvad tuuled kiirustel ligi 100 meetrit sekundis, on laine selgitamine teadlastele uus väljakutse.
Samal ajal, kui tuuled aga tuhisevad, pöörleb planeet ise väga aeglaselt – üks pööre ümber iseenda telje kestab kauem kui ring ümber Päikese, mistõttu on Veenusel päev aastast pikem. Kuigi seletus ei ole veel lõplikult kinnitatud, on teadlased üsna veendunud, et laine peab olema tingitud nii-nimetatud gravitatsioonilistest lainetest (gravity wave - mitte ajada segi möödunud aastal avastatud gravitatsioonilainetega, mis on inglise keeles gravitational wavei), mis tekivad, kui atmosfäär üle mägede voolab ja põhjustab lainetust planeedi atmosfääris.
Gravitatsioonilaine tekkimist selgitab ka NASA avaldatud joonis:
Veenuse hiigellainet kirjeldav uuring ilmus ajakirjas Nature Geoscience.
Loe lähemalt ka ERR Novaatori usutlusest Makoto Taguchiga.