Puhastus: saksa teadlased hakkavad oma eelkäijate natsiajastu eksperimente uurima

1947. aasta suurim sõjaaegse eutanaasia kohtuprotsess. Hadamari instituudi 26 arsti ja õde mõistetakse süüdi instituudi patsientide mõrvamises. Samas haiglas viidi II maailmasõja ajal gaasikambrisse üle 10 000 inimese. Foto: dpa/picture alliance / dpa

Saksamaal asuv mainekas Max Plancki Instituut avab oma uksed välisteadlastele, kes hakkavad teadusasutuse arhiividest kunagiste kuritegude jälgi otsima.

Kohe pärast Hans-Joachimi sündi, oli näha, et poisiga oli midagi väga valesti. Lapse keha oli osaliselt halvatud ning ta kannatas ajukahjustusest tingitud füüsiliste vigade käes. 1934. aastal  viisid vanemad tollal 5-aastase Hans-Joachimi Potsdami (linn Saksamaal) psühhiaatriaasutusse uuringutele. Poissi kirjeldati sealsetes dokumentides kui erakordselt sõbralikku ja rõõmsat last, ent sellest hoolimata ei suudetud tema tervisilikku olukorda parandada. Seejärel veetis Hans-Joachim mõned aastad Branderburg-Gördenis asunud kliinikus, kuni ta 1941. aastal riigi poolt tulnud käsu peale järgmisesse psühhiaatriaasutusse saadeti. Tegelikkuses tähendas see, et 12-aastane poiss viidi natside «eutanaasiakeskuse» gaasikambritesse, et Saksamaa parimad neuropatoloogid rahus surnud poisi aju uurida saaksid.

Nii jutustab ajakirja Science värske number paljude sakslaste traagilise loo.

Ajaloolaste sõnul tapis natsirežiim  ligi 200 000 puudediagnoosiga inimest ja paljude puhul oli põhjus meditsiiniuuringud. Ometigi pole neist enamiku kohta seni lugusid ega detaile kirja pandud. Nüüd otsustas aga Saksamaal asuv mainekas Max Plancki Instituut oma uksed välisteadlastele avada, kes hakkavad teadusasutuse arhiividest kunagiste kuritegude jälgi otsima. Projekti kaudu üritab Max Plancki Instituut oma eelkäija Kaiser Wilhelm Society (Natsi-Saksamaa aegne uurimisasutus) kuritegeliku teadustöö eest moraalset vastutust võtta. Eesmärk on tuvasta ohvrid, nende elulood ning saatused.

Ehkki natsikuritegusid on palju uuritud, pole meditsiiniliste kuritegude ulatus ajaloolastele teada.  Sealjuures huvitab uurijaid tolleaegse keskuse neuropatoloogia osakonna juhi Julius Hallervordeni materjal. Hallervorden võttis uurimiseks sadu ohvrite ajusid ja kuigi Nürnbergi protsessi ajal oli info tema tegevuse kohta liitlastel olemas, ei mõistetud arsti kunagi süüdi, vaid ta jätkas instituudis sõja ajal kogutud «materjali» uurimist. Sarnaselt temaga töötas keskuses sõja järel veel teisigi tollaseid teadlasi, mis tähendas, et aastaid püsis nende kuritegude uurimine tabuteemana. Järgneva kolme aasta jooksul üritatakse aga seda saladuseloori kergitada.